Stina Andok.
Kümmekond aastat tagasi uskusin veel, et maailmas on kahesugused inimesed – head ja halvad, ning et maailma saab jagada mustaks ja valgeks. On õiged ja valed valikud, otsused ja teod. Võib-olla just sellisest mõttelaadist tingitult tegin toona ka oma erialavaliku ning asusin õigusteadust õppima. Tänaseks olen nii sellest mõttelaadist kui ka valitud erialast küllaltki kaugele triivinud.
Olen õppinud, et ei ole üdini halbu ega häid inimesi, vaid on inimesed, kelles on nii head kui ka halba. On vaieldamatu asjaolu, et inimesed on keerukad olendid oma eriliste isiksuste ning iseärasustega. On samuti täiesti vaieldamatu, et absoluutselt igas inimeses on midagi, mis mõnele teisele inimesele ei meeldi. Ka kõige armsamate ja lähedasemate inimeste juures on midagi, mis meile ei meeldi. Iseasi, kas ja kui palju me seda mittemeeldivust väljendame.
Selle mittemeeldiva leidmine on väga lihtne. Eriti lihtne on see võõraste inimeste puhul, kellega meil puudub emotsionaalne side. Vaatad peale ja juba tead, mis sulle ei meeldi. Vahel on see näoilme, teinekord lõhn, hääletoon või näiteks kõnemaneer. Vahel võib omadus olla ka määravam nagu teatud iseloomujoon või huumorisoon. Oma lähedastele anname sellised asjad sageli lihtsalt andeks, kuna teame, et neis on palju enamat kui vaid see üks omadus, mis meid parasjagu pisut häirib.
Ma usun, et päris paljut andestame oma lähedastele ka seetõttu, et nemad teavad meiegi ebameeldivaid külgi ja aktsepteerivad neid. See on justkui selline vastastikuse mõistmise sümbioos. Me saame aru, et kumbki meist ei ole täiuslik, ometi hoolime teineteisest ja austame teineteist sellest hoolimata. Miskipärast on selline peegeldamine mittelähedaste puhul märksa keerulisem.
Öeldakse, et inimesed, kellel on väga vähe anda, on need, kes jagavad selle vähese meelsasti ka ära. Ma ei tea, kas see päris igaühe kohta võiks käia, kuid sellest olen küll aru saanud, et igaüks õpib iseenda elust ja valust. Kui õpib. Mida rohkem on inimene pidanud oma elus ükskõik mille tõttu kannatama, seda altim on ta mõistma ka teise inimese võimalikke kannatusi ning seega on ta suure tõenäosusega ka lahkem aitama, kuna teab mure mõõdet.
Olen aastatega mitmest varasemast n-ö põhimõttest loobunud just tänu isiklikule kogemusele. Hakates aegamööda mõistma, et kõik me elame läbi mingisuguseid isiklikke tragöödiaid, suuremaid ja väiksemaid, mis kõik on võrdselt olulised meie endi elu mõttes ja mõõtes. Olen õppinud mitte üksnes andestama endale, vaid ka teistele.
See inimene tänaval, kes koos sinuga bussi ootab, võib suure tõenäosusega parasjagu läbi elada midagi, mis valmistab muret või teeb õnnetuks. See, kellega olen erimeelt või ei jaga enda meelest mitte ühtki ühist omadust, jageleb samamoodi enda peas ja südames isiklike väljakutsetega. Meil kõigil on parasjagu midagi käsil, millest laiem avalikkus midagi ei tea, sest see on midagi, mida me ei soovi välja näidata.
Teinekord, kui keegi jälle ajab vihale, teeb kurvaks või maailm ärritab, on asjakohane endale hellalt meelde tuletada, et ka mina olen ebatäiuslik ning olenemata sellest, et enamik maailmast tõenäoliselt ei tea minu suuremaid isiklikke õppetunde elus, tasub olla alandlikum ning tõepoolest ka oma kogemusest õppida.
Mustvalgest maailmast olen jõudnud siiani, kus on kõikvõimalikke erinevaid toone ja varjundeid ja kus ma püüan mitte anda hinnanguid ega pahaks panna, vaid mõista ja andeks anda, sest inimestena oleme küll isiksustena erinevad, aga tuumalt üsna sarnased.
