Inge Põlma, Tõnis Tõnisson / fotod: Siim Solman.
15. oktoobril toimuvad kohalike omavalitsuste volikogude valimised, mis erinevad varasematest, sest esinduskogud valitakse uute ja suuremate piirkondade jaoks. Millised on peamised ülesanded eri piirkondades, mille lahendamise nimel uued esinduskogud peaksid tegutsema hakkama? Millised poliitilised jõud – erakonnad, valimisliidud – võivad kõige tõenäolisemalt piirkondades võimule tulla? Kas Rapla maakonnas kandideerib Riigikogu liikmeid ja kuidas suhtuvad siinsed erakondlased sellesse, et erakonna liikmed kandideerivad hoopis valimisliidu nimekirjas?
Kuna kandidaatide ülesseadmine alles käib, ei ole veel teada, kui palju nimekirju maakonna neljas piirkonnas valimistele läheb. Raplamaa Sõnumite vestlusringis osalesid seekord Heiki Hepner (IRL, Kohila), Villu Karu (IRL, Märjamaa), Tõnis Blank (SDE, Kehtna), Väino Sassi (Keskerakond, Rapla), Rene Kokk (EKRE, Rapla), Alar Mutli (vabaerakondlane valimisliidus, Rapla), Aare Heinvee (valimisliit, Rapla).
1. jaanuar puudutab kõiki võrdselt, sõltumata sellest, kas omavalitsus ühineb või mitte. Millisena näete oma rolli uues omavalitsuses?
Blank: Teatud mõttes on praegused valimised erakordsed, sest toimuvad praktiliselt kõigil täiesti uutes oludes. Omavalitsused ühinevad, piirid muutuvad, uusi asurkondi ja kohustusi tuleb juurde, ka lisaraha. Kohustused tulenevad ka riigireformiseadusest, sest osa maavalitsuse ülesandeid jagatakse allapoole. Nendes tingimustes peavad omavalitsused hakkama ennast paika loksutama: uued volikogud, vallavalitsus ja ametnikud. Nelja aastaga peavad kõik omavalitsused tõestama oma elujõudu ja efektiivsust.
15. oktoobril pannakse sisuliselt paika kodukandi tulevik ja kohalikud arengusuunad. Aga kindlasti tuleb säilitada maakonna sotsiaal-kultuuriline identiteet ja kindlasti peaks jätkuma omavalitsustevaheline koostöö. Praegu on senised omavalitsused seda meelt, et koostöö ja ROL jätkuvad.
Sassi: Rapla puhul on põnev see, et kolm väiksemat valda tuleb juurde. Meil ühinejatena ja uutel on suur lootus, et see järgmise nelja aastaga ikka toimima saab. Esmane ülesanne oleks mõistliku arengukava kokkukirjutamine, et kõik osapooled saaksid aru, miks, kuhu ja milleks. Uue volikogu ja vallavalitsuse töölesaamine on ka paras väljakutse, sest igal ühinejal on oma ambitsioonid. Osavalla idee on samuti üleval. Prognoose teha on päris keeruline, aga minu meelest on kõik valmis tegutsema ja see on hea märk.
Kokk: Olukord on kõigile täiesti uus. Ka valimistulemused on küllaltki prognoosimatud. Oluline on, et järgmisel perioodil saaks koostöö liitunud valdadega toimima, et need ei ääremaastuks. Et tekiks sünergia ja Rapla vald saaks võimalikult heal viisil üheks tervikuks ning valla areng hakkaks toimuma võimalikult ausalt. Väga oluline on koostöö naabervaldadega. Kasvõi selline näide, et Valtu ujula renoveerimist võiks Kehtnaga koostöös teha. Kas on vaja siia uus teha? Ma ei ole selle vastu, aga siin on mõttekoht, kus naabritega võiks koostööd teha.
Blank: Toetan!
Mutli: Liitumisi on ennegi olnud, ainult mastaap on praegu teine. Reaalselt on ülesanded samad, mis ennegi 2-3 valla ühinemise puhul on olnud. Terviku loomine on kõige raskem ja see on kõige olulisem ülesanne. Tänased väiksed tervikud tuleb ühendada ja nad peavad aru saama, et oleme kõik üheskoos. Kuidas seda teha, ega täna ei tea. Eks ta hakkab vaikselt minema. Eesmärk on, et ei jääks lahkulöönud tükke, kes ei tunne end terviku osana.
Karu: Kui vaadata Märjamaa poolt, siis midagi uut ja teistsugust ei kaasne. On meilgi ühinemisi läbi elatud. Eks neid läbirääkimisi Vigalaga peeti ka 15 aastat tagasi, tookord otsustati teistmoodi. Nüüd teatud sunni mõjul ühinemine lõpuks realiseerus. Me oleme eelläbirääkimiste käigus rööpad maha pannud, kuidas edasi liikuda. Kuidas see järgneva nelja aasta jooksul realiseerub, eks praktika näitab. Kasvõi osavalla temaatika, mis praegu on võib-olla ühinemiste kontekstis kõige tundmatum maa, kas see ennast üldse õigustab. Muus osas ei tohiks probleeme tekkida, vähemalt vallajuhtide tasandil on küllalt suur üksmeel ja valimistel ka ei tohiks erimeelsused lõkkele lüüa.
Heinvee: Teame seda ütlust, et tahtsime parimat, välja tuli nagu alati. Arvan, et olukord on erakorraline ja see nõuab teistsuguseid võtteid ja meetodeid. Kindlasti ei saa lähtuda positsioonist, et küll loksub paika. Eeldan, et igal poliitilisel jõul peab olema väga selge nägemus, mida teha. Vald on ühtpidi teenuskeskus ja tuleb tagada teenuste järjepidevus nendele inimestele, kellele see on eluliselt vajalik – sotsiaalteenus, haridus. Teistpidi on vald ka arengukeskus, siin tuleb lähtuda ühistest arengukavadest ja suundadest. Ei ole aega oodata, et kõik loksub paika. Aeg jookseb eest ära. Rõhutaksin väga selget tegevuskava, järjepidevuse jätkamist, muidu tulevad teised meie elu suunama.
Hepner: Kohila on pisut teises situatsioonis, sest meiega ei ühine ükski omavalitsus. See ei tähenda, et oleme haldusreformi protsessist kõrval, aga see annab võimaluse vaadata sellele teise nurga alt. Esiteks on Kohila vallal ettepanek tulevase Rapla valla volikogu liikmetele, et nad arvestaksid Juuru Pirgu piirkonna soovidega ja annaksid neile võimaluse liituda Kohila vallaga. Pirgu piirkond on sisuliselt Kohila valla teenuspiirkonna osa. Oleks väga rumal hakata vägisi seda kasvatama Rapla valla külge ja pärast tõdeda, et ta hästi ei kasvanud, ja võidelda kangelaslikult probleemidega, mille ise oleme tekitanud.
Teine on tõepoolest maakonna tasand. Ühtse kultuuriruumi säilitamine on ka oluline, aga mina pean väga oluliseks seda, et maakonna arengupotentsiaal saaks maksimaalselt realiseeritud. Järgmised neli aastat püstitavad ülesandeid, mida peaksime suutma nelja omavalitsuse koostöös realiseerida. Tallinna-Rapla maantee peaks jätkuvalt olema laual. Kiired ühendused on hästi olulised. Ja Digikond. Me ei tea, kuidas see lõpuks realiseerub, aga see on maakonna jaoks ülioluline. Rail Baltic – siin peame olema väga tähelepanelikud, sest see võib kaasa tuua suure hulga probleeme, aga peaksime leidma lahendused, et selle realiseerimine oleks maakonnale maksimaalselt kasulik.
Vabaerakond on deklareerinud, et nad osalevad valimisliitudes, aga kummaline on see, et ka teiste erakondade liikmed osalevad valimisliitudes, kusjuures erakonnad ei ole ka selgelt öelnud, kas selline asi on taunitav või mitte. Valimisliitudega on ühinenud mitmeid persoone, kellest me teame, et nad on mingi erakonna liikmed. Kas nad lahkuvad oma erakonnast, sest eitavad seda ideoloogiat, mida erakonna liikmena on kandnud, või lähevad salamisi valimisliitudesse mingeid oma eesmärke ellu viima? Kuidas sellistesse erakonna liikmetesse suhtutakse, kes kusagil mujal oma asju ajavad?
Mutli: Ma ei ole nõus, et Vabaerakond läheb valimisliitudesse. Vabaerakonna liikmed on valimisliitudes, aga mitte erakond.
Hepner: IRL ei ole selles suhtes probleemi püstitanud. Kohila vallas pole minul ega IRL-il midagi häbeneda. Teisalt ei püstita me ahistavat reeglit, et kui astud sammu kõrvale, siis sind ignoreeritakse või visatakse välja. Eesmärk on Kohila arendamine ja oleme jätnud selle iga inimese enda otsustada. Meie erakonna sisemine struktuur ei olegi olnud väga jäik. Ka täna on volikogus IRL-i nimekirjas inimesi, kes ei ole erakonna liikmed või on teiste erakondade liikmed. On ka järgmises. Oluline on, et see, mida Kohila vallas tahame teostada, on nende inimeste jaoks tähtis.
Karu: Nõus. Mina kandideerin kaheksandat korda. Erakonna liikmed on valimisliitudes kandideerinud viimased 20 aastat. Olen ise juhtinud nii valimisliidu kui ka erakonna nimekirja. Pigem valija hääletab konkreetse inimese poolt. Teinekord ununeb see nimekiri, kus ta kirjas on, üsna ruttu. See ei ole muidugi absoluutne, alati on ka teistsuguseid eelistusi ja valitakse tõesti nimekirja.
Seekord läheme Märjamaal valimistele valimisliidu nimekirjaga. See on erakonnas läbi arutatud, olen seda arutanud ka erakonna esimehega. Seisukoht IRL-is on, et kohapeal nähakse, mis on parim olukord kandideerimiseks. Lõppude lõpuks tegutsetakse kohaliku inimese jaoks ja liidu või erakonna nimi ei ole alati kõige tähtsam.
Heinvee: Iga muutus tekitab vastureaktsiooni, eriti kui on sunniviisiline. Kuna praegu on ikkagi haldusreformi situatsioon, tunnevad väiksemad kogukonnad alateadlikult kartust, kas neid ignoreeritakse, kas kaasatakse jne. Kogukonnad koonduvad enda kaitseks ja selgelt üle erakondade piiride. Selles olukorras on valimisliitude roll tähtsustunud. Suuremates keskustes on erakondadel kindlasti teatud eelised. Kohalikel valimistel on maapiirkondades, sh Rapla maakonnas olnud 60% ulatuses isikuvalimised ja siin erakondlik taust nii määravat kaalu ei oma, aga suuremas pildis ta teatud kuvandi loob.
Mutli: Kohalikul tasandil ei tohiks erakondi ja valimisliitu vastandada. Eesmärk on, et inimesed tuleksid otsustusprotsessi juurde, ei ole suurt vahet, kas erakonna või valimisliidu nimekirjas. Täna on väga raske inimesi tuua välja oma kodukoha eest otsustama. Teiseks on praegu kõik nimekirjad tegelikult valimisliidud, sest erakonna nimekirjades ei ole ainult erakonna liikmed.
Poliitika on oma elukorralduse suhtes otsuste langetamine. Selleks ei pea parteisse kuuluma, et kohalikus omavalitsuses kohalikke otsuseid langetada. Paljude otsuste langetamine ei ole maailmavaateliselt oluline. Allapoole riigi tasandit ma ei näegi, et parteisid peaks üldse olema. Seetõttu mulle just meeldib Vabaerakonna lähenemisstiil, et kohaliku elu otsustamine on kohalike pärusmaa ja erakonnatasand tuleb rahulikult välja jätta.
Heinvee: Olen põhimõtteliselt Alariga nõus, aga see on ideaalpilt. Kui lähtume põhiseadusest ja riigi institutsioonide ülesehitusest, siis paraku juhivad meie riiki erakonnad. Kui nad tahavad riiki juhtida, siis enesealalhoiuinstinktist tulenevalt loovad nad endale käepikendused mujale ka. Kui olemuslikult ongi kohalik ja riigitasand eraldi, siis praktikas nad segunevad ja ükski erakond ei saa endale lubada, et nad kohalikest valimistest distantseeruvad. Kõik tunnistavad, et kohalikud valimised on sisuliselt eelvalimised Riigikogu valimistele.
Blank: Kohalikul tasandil valitakse persoone. Kõik teavad, mida kellestki loota ja arvata. Erakonnal on oma ideoloogiline baas ja programm ja tema tegevus on etteaimatavam ja stabiilsem, aga valimisliit pole iseenesest mingil juhul halvem. Võib-olla on vastutuse hajumise momenti rohkem. Aga valimisliit täidab tühja koha, kui erakonnad ei ole suutnud nimekirja kokku panna või pole neil piisavalt häid ideid kohaliku elu korraldamiseks. Samas see oht, et võidakse kalduda populismi, on mõlema puhul olemas.
Meie jaoks ei ole probleemi, kui erakonna liige kandideerib valimisliidus siis, kui erakond oma nimekirjaga väljas ei ole. Kui on, siis vaadatakse viltu küll, aga väljaviskamiseni pole mindud.
Mutli: Meie nimekirjas on inimesi, kes on öelnud, et nad põhimõtteliselt ei kandideeriks ühegi erakonna nimekirjas, kuigi neid on kutsutud. Ma arvan, et põhjus on erakondade kuvandis, mis tuleb ülevalt alla. Kui keegi väidab, et erakondade mõtted jõuavad alt üles, siis mina seda ei usu. Aga see kuvand, mida Toompea tasandil tehakse, see alla jõuab küll. Mind ajab naerma, et erakond vastutab rohkem kui valimisliidud. Mina ei näe erakonna vastutust mitte kuskil. Erakonnad võivad ära kaduda, aga see on teine asi.
Eelmistel valimistel Reformierakond kaotas valimised Rapla vallas. Nad peaksid vastutama, aga nad hoopis moodustasid koalitsiooni ja valitsevad uuesti. Mingit vastutust ei ole. Erakondlik vastutus on kollektiivne vastutus, ehk kes siis tegelikult vastutab? Valimisliitlased on palju rohkem oma näoga väljas ja vastutavad palju rohkem.
Hepner: Sa läksid siin endaga natuke vastuollu. Kogukonna tasandil valitakse persoone. Musti lambaid on jagunud nii erakondadesse kui ka valimisliitudesse, kui üldist pilti vaatame. Eelmistel valimistel üritati ka Kohilas väita, et valimisliit on kogukonna esindaja, mitte IRL. Mina sellist vastandumist ei näe. Sisu määravad ikkagi inimesed, kes ka personaalselt vastutavad selle eest, mis kohapeal tehakse. Nad jäävad ju sinna elama. Kui teed ikka väga suure sigaduse, siis piltlikult öeldes koli minema. Mina tunnetan väga tugevalt seda isiklikku vastutust oma igapäevase otsustamise juures.
Mutli: See ongi see, et valimisliidu vastutus ei ole hajusam kui erakonnal.
Sassi: Kes tahavad kogukonnas kaasa rääkida, need ühinevad, võtavad partei programmi või lähevad mõttekaaslaste pundiga. Kui reaalselt saadakse vastutus, siis tegelikult ikkagi lähtutakse kogukonna vajadustest sõltumata sellest, kes on n-ö pumba juures. Aktiivsete inimeste kaasamine ja aktiivsena hoidmine on omavalitsuse juhtimisel kõige keerulisem. Tihti kandideeritakse, aga pärast leitakse, et ma ei jõua ikka sellega tegeleda. Kui oled vastutuse võtnud, siis ole hea ja tee kaasa.
Valimisliidud on ka erinevad. Märjamaal on olnud selgelt erakondliku taustaga valimisliidud. Kui liit oli Eero Plamusega eesotsas, siis oli selge, mis erakond seal taga on.
Karu: Seda Plamuse valimisliitu kutsutakse siiamaani reformikateks. See näitab juhi kuvandit ja võimekust. Teinekord võib valimisliit olla taktikaline käik ja keegi ei keela erakondlikke tõekspidamisi ja programmilisi eesmärke ka läbi valimisliidu ellu viia.
Kehtnas on võimul olnud valimisliit, mille taga ei oska erakondlikke kõrvu näha.
Blank: Ilmselt küll. Aga valimisliidud võivad samuti punguda ja muutuda. Meie nelja aasta tagusest valimisliidust tuleb sel aastal kaks valimisliitu.
Kokk: Mina astusin EKRE-sse 2014, kui meie reiting oli 2-4%. Ma ei näe põhjust, miks inimene, kes on erakonnaga maailmavaatelistel põhjustel liitunud, ei peaks ega võiks oma erakonna nimekirjas kandideerida. Näen siin natuke sellist mängu ja taktikat, et vaatame, kuidas erakonna reiting riigis tervikuna on ja siis lähme valimisliitudesse. Vabaerakond on teistmoodi, nad on algusest peale seda välja öelnud, aga teiste erakondade liikmete puhul ma näen seda, et valimisliitu minnakse siis, kui erakonna maine pole kõige parem. Valitakse, kus on võimalik parem tulemus teha.
Meil on nii, et kui meie erakonna nimekirja väljas ei ole, ei ole probleemi, kui meie inimesed tulevad välja valimisliitudes. Küll aga taunime seda, kui meie liikmed tulevad meie vastu välja mõnes muus nimekirjas. Siis tekib minul küll küsimus, miks see inimene meie erakonna liige on, kui ta ei taha meie nimekirjas kandideerida. Järelikult ei jaga ta meie erakonna vaateid.
Kas täna on võimalik prognoosida, kes võiks tulevast ROL-i juhtida? Kelle käes võiks olla n-ö aktsiapakk?
Hepner: See on väga keeruline küsimus.
Sassi: Sellele on suhteliselt lihtne vastus. ROL läheb väiksemaks ja hakkavad domineerima need, kelle osamaks on suurem. Seal hakkab toimima terve mõistus, aktsiapaki põhimõte.
Hepner: Ma väga loodan, et sellist jama ei juhtu. Siis unustame ära maakonna ühtse kultuuri- ja arenguruumi, sest vastuolu läheb väga suureks ja ei suudeta enam kokku leppida ühisosas.
Sassi: See vastuolu tuleb.
Karu: Pärnumaa näide on olemas, kus omavalitsusliit lagunes, sest vastuolud teravnesid.
Heinvee: Minu teada on Eestis väga erinevad mustrid. On aktsiapaki põhimõttel ja on ühisosa põhimõttel ühendusi. See oleneb, kuidas kokku lepitakse.
Sassi: Natuke sõltub ka sellest, millised kohustused riigilt tulevad, millised on uued ülesanded ja rahastamine. Sellest tekib konsensusvajadus ja domineerimisvajadus.
Heinvee: Kui Rapla vald ja linn ühinesid, tegin 5-6 aastat hiljem ühe analüüsi. Lähtusin sellest, mis on kõige suuremad teenused, mida üks piirkond peab ära katma. Tol ajal oli kõige suurem teenus haigla. Kui meil on eesmärk teatud piirkondade isemajandamine, siis tulekski sellest lähtuda. Kui ka praegu ütleme, et maakondlik haigla on kõige suurem teenusasutus, siis omavalitsused koonduvadki, et hakata haiglat ja siis juba teisi asju tegema. Maakondlikust liidust ei pääse siis kuidagi mööda.
Hepner: Sellise loogikaga võiks läheneda, aga see eeldab ühist arusaama ja koostööd. Veel suurem ühiskordaja on ühistransport. Raplamaa kontekstis on see ilmselgelt maakonnapiiridest üle. See eeldab läbirääkimist ka Harju- ja Läänemaaga ja ühiste eesmärkide püstitamist.
Mutli: Olen ühe ROL-i kriisi algatanud, täpselt sellesama suuruse ja raha üle. Tegelikult oli vaidlus päris tuline, et Rapla panus on kõige suurem, aga hääli on ainult kaks. Täna, kaheksa aastat targemana arvan, et see on väga ohtlik, kui üks omavalitsus saab valdava enamuse ROL-is kas läbi raha või häälte. Koostöö on hirmus vajalik ja selle nimel tuleb vaeva näha ja ükski ei tohi kontrollpakki omada. Samas, pärast reformi kaotavad liituvad vallad oma hääled. Tuleks mõelda, et need hääled kuidagi säiliksid. Võib-olla tulebki Rapla vallale kaheksa häält, aga kokku on [ROL-is] ikkagi 18 häält. Ühelegi vallale ei tohiks jääda selget ülekaalu.
See oleks väga huvitav: Rapla vallal kaheksa, Kehtna ja Märjamaa vallal neli ja Kohila vallal ainult kaks häält.
Hepner: Kui sellise proportsiooniga võtta ka maksmine, siis Kohila saaks hakkama, aga kui maksmine jääb solidaarseks…
Mutli: Praegu maksab Rapla 25%, aga omab ainult kahte häält.
Hepner: Me saame ju aru, mis oleks praegusest koostööst saanud, kui oleksime hakanud Käru või Raikküla häält rahas mõõtma. Teame pingeid viimase koosseisu ajal Rapla valla ja väikeste omavalitsuste vahel. Kui oleks seda rahapoolt peale tilgutanud, oleks selgroog praksti pooleks läinud.
Mutli: Pärnus läkski pooleks. Isegi kui Raplal oleks kaheksa häält, ei oleks tal absoluutset enamust. See on ka muidugi halb, et Rapla vald nii suureks läheb.
Heinvee: Mul on hea meel, et muutuvad ajad, muutuvad ka seisukohad. Kui ROL tekkis, oli 14 omavalitsust. Projektid jaotusid omavalitsuste arvu järgi. Kui ühinesime ja sellega projekte kaotasime, häiris parastav suhtumine, et ise olite süüdi.
Karu: Ise peame ROL-i tugevuseks, et meil on olnud pikka aega suhteliselt hea üksmeel. Ei mäleta, et oleks tõstatunud mõne omavalitsuse väljaastumine. Põhjus ongi võib-olla see, et osamaksu arvutamise valem on olnud küllalt keeruline. On solidaarne ja muutuv osa, ja teiseks, et kõigil omavalitsustel on kaks häält olenemata elanike arvust või eelarve suurusest. Kõik peaksid laua taga tundma end formaalselt võrdsena.
Blank: Klassikaline ühistu printsiip.
Heinvee: Tol ajal oli ühinemisest äraütlemise üks põhjus, et siis kaotame omavalitsuse õiguse saada projekte. Kui keegi tunneb, et ta rahaliselt kaotab, siis pragmaatline mõtlemine võidab.
Sassi: Nüüd muutub seltskond oluliselt väiksemaks. Viimane asjaajamine Rapla valla, ROL-i ja haigla vahel maaküsimuses peegeldas tagasi, et kas peab iga hinna eest olema konsensus. Poliitiline selgitustöö jäi juba siis nõrgaks, aga kui seltskond väheneb, hakkavad isiksused domineerima ja seda keerulisem on konsensuse saavutamine. Igalühel on oma poliitiline ja kogukondlik taust, mille eest ta peab seisma.
Karu: Haigla on loomulikult ülioluline maakonnas, aga teisalt on tema tegevust suuresti määranud riiklik poliitika. Läbi riikliku surve oleme jõudnud sinnamaani, et otsustusõigus on sisuliselt läinud Tallinnasse PERH-i. Ma ei tea, kas see on kohaliku inimese jaoks hea või halb, aga haigla on siiski näide, kus kõik ei ole olenenud kohaliku omavalitsuse tahtmisest.
Kui omavalitsuslikud saavad pärast reformi olema liitunud vallad? Kui palju õigusi jääb?
Hepner: Õiguste suhtes vahest ei muutu midagi. Pigem on küsimus, kuidas tulubaas kaasa tuleb. Ju omavalitsused nii võimekad on, et töö hakkab käima. Kui ülesandeid tuleb juurde, siis rahastus ei saa mitte mingil juhul halvemaks minna, aga probleem on selles, et omavalitsuste tulubaasis puudub investeerimiskomponent. On öeldud, et selle komponendi saate projektidest. Täna ei ole projektide finantseerimise osas tasakaalustatud lähenemist. Siin võib tekkida auke sisse küll.
Heinvee: Tulubaas on muidugi väga oluline, aga see on sisuliselt ühesugune ja jagatakse lihtsalt ümber, juurde ei panda. Deklareeritakse loomulikult, et pannakse juurde, aga kui vaatame tasandusfondi valemeid, siis see väheneb. Üldine regionaalpoliitiline solidaarsusprintsiip kannatab.
Hepner: Mulle tundub, et ei kannata. Hetkel peaks 55 miljonit juurde tulema, sellest 25 läheb tasandusfondi ja 30 miljonit läheb [tulumaksu] protsendi tõstmiseks. Muutub see, et väga tõsiselt vaadatakse üle, millele tasandusfondi raha konkreetselt läheb. Suund on mõnes mõttes õige.
Blank: See, et suurem osa läheb tulumaksuprotsendi tõstmiseks, tähendab, et kõige suurema osa saab Tallinn. See kasvab rohkem kui tasandusfond.
Hepner: Ega Rapla siis oma tulumaksuprotsendist ilma ei jää. Küsimus on selles, et 55 miljoniga tuleb juurde ülesandeid. Kui ülesandeid tuleb juurde 30 miljoni eest ja raha tuleb juurde 55 miljonit, siis sedasi võib asi minna, aga jah, raha jagamise valemid on hästi keerukad.
Sassi: Tulumaksuprotsenti vähendati, et Tallinnalt raha kätte saada. Proportsionaalselt vähendati ka teistel omavalitsustel ja seda kompenseeriti tasandusfondiga. Nüüd jääb omavalitsusi vähemaks, aga kas kuluefektiivsus sellest paremaks läheb, selles kahtlen.
Kokk: Järgmine mõttekoht on, kuidas tuua maakonda ettevõtlust. Rapla vallas peaks olema inimene, kes tegelekski sellega, et tuua Rapla valda ettevõtjaid. Probleem on selles, et Raplas ei ole täna valla poolt välja ehitatud head tehnoparki, kuhu ettevõtja saaks tulla oma ettevõtet üles ehitama. Me oleme Eesti mõttes väga hea koha peal. Piltlikult öeldes oleme Tallinna eeslinn. Kindlasti tuleb saada hea liiklus Tallinna, Rapla ja Kohila vahel ja luua võimalused, kuidas tuua siia ettevõtlust. Täna on tõsine probleem ka elamufond. Noortel inimestel pole kusagil elada. Inimesed, kes töötavad Tallinnas, on öelnud, et väga hea meelega tuleks Raplasse elama, aga pole kuskile tulla.
Hepner: Investeerimiskomponendi puudumine tähendabki, et pole vahendeid omaosaluse sissepanemiseks. Koolid, teed, tänavavalgustus – kõik vajavad raha.
Blank: Viimastel aastatel on valdade eelarved olnud äraelamise eelarved.
Mutli: Küsimus ongi, kustmaalt oled omavalitsus. Täna on ainult Tallinna linn omavalitsus. Tulubaas on neil nii suur. Need 20% valdadest, kes tasandusfondist raha ei saa, võivad end samuti enam-vähem omavalitsusteks pidada. Proportsioon on vale, tegelikult peaks 80% olema sellised, kes saavad ise hakkama.
Hepner: Omavalitsusel peab olema motivatsiooni teha investeeringuid, mis toovad tulu. Mitte et sind karistatakse ja võetakse raha ära.
Sassi: Ettevõtluse tulekuks tuleb vaadata seljataha. Kui Saarioinen tuli Raplasse, siis esialgu tuli neil töötajaid Tallinnast vedada. Suurettevõtted ei tulegi sellepärast, et tööjõuga on üha kriitilisem.
Kokk: Paljuski on see ka seotud sellega, et pole elamufondi. Rapla on tõmbekeskus väiksematele kohtadele, aga kui keegi tahakski tulla, pole elamispinda pakkuda.
Pikka aega on deklareeritud, et seda ei peagi olema, sest Rapla on Tallinna magala. See hakkab nüüd kätte maksma.
Heinvee: Kui Saarioinen tuli, siis nende esimene küsimus ei olnud, kust saada tööjõudu. See oli teine-kolmas küsimus. Nende esimene küsimus oli, kuidas on haridus ja huviharidus lahendatud, mis tegevust on pakkuda IT-personalile. Mingid tagasilöögid küll olid, aga see oli väga teadlik tegevus. Esimene tagasilöök oli see, et esmane valik oli Rapla külje all, aga omanikuga ei saadud kokkuleppele ja pidid minema Alusse.
Blank: Valla suurusest alati ei sõltugi ettevõtluse tulek. Vaadake, milliseid investeeringuid on Järvakanti tehtud.
Heinvee: Kui juttu tuli magalaks nimetamisest, siis mina ei pelgaks seda sõna. Rapla on väga hea taastuskeskus, kuhu inimesed tulevadki puhkama, elama. Loomulikult on tugisüsteemid kohaliku ettevõtluse näol hädavajalikud, see on selge.
Raplat peaks vaatama Hollivuudi platsist kaugemale.
Blank: Üks hea küsimus oli, kas siin kandideerivad Riigikogu liikmed. Mina ei tea ühtegi.
Hepner: Kohilas ei tea ka kedagi.
Heinvee: Seda on nimetatud kahe tooli seaduseks. Minu meelest on suurem probleem, kui räägime kohapeal poliitilisest ja ametkondlikust tegevusest. Ehk kas on eetiline, kui allasutuste juhid kandideerivad volikogusse. Minu meelest on see suurem probleem kui Riigikogu liikmed, kes otseselt ei suuda mõjutada otsuseid. Allasutuse juhid on volikogu saalis piltlikult öeldes ülemused valitsusele, aga lähevad saalist välja ja olukord on vastupidine. See on õigustatud ja hädavajadus, et väga head spetsialistid oleksid kaasatud komisjonidesse, aga volikogus on kasvõi korruptsiooniseadusest tulenev huvide konflikt. Üks lüli vahel lahendab olukorra, sest õpetaja ei allu otse vallavanemale, aga asutuse juht allub.
Kehtna vallavolikogu esimees on allasutuse juht.
Karu: Mul on isiklik kogemus, et allasutuse juht ütles kandideerimisest ära just sel põhjusel, mis Aare välja tõi. Näen samuti siin vastuolu, aga seda ei saa muuta, kuni seaduses pole vastavat muudatust tehtud. Me ei saa kuidagi inimesele öelda, et sa ei tohiks oma seadusest tulenevaid õigusi kasutada. Teinekord on allasutuse juhist volikogus ka palju rohkem praktilist kasu tänu tema kogemusele kui mõnest teisest, kes on seda võtnud puhtformaalselt.
Blank: Kohalikul tasandil on aktiivseid inimesi vähe ka.
Sassi: Küsimus on pigem selles, et poliitiline kultuur on välja kujunemata. See tähendab, et kui küsimus puudutab minu juhitavat allasutust, siis ma ei osale hääletamises. Seda väga ei järgita.
Kokk: Mina toetan seda, et allasutuse juhid ei peaks kandideerima, aga neid tuleks kaasata komisjonidesse.
Mutli: Mina näen hoopis teist probleemi, seda, et allasutuse juhid ei julge hääletada, kuna ülemus vaatab pealt. See on hoopis suurem probleem. Minu meelest on igal inimesel õigus kandideerida, olla valitud ja osa võtta volikogu tööst. See on pigem poliitiline kultuur, et peame suutma asjadel vahet teha, millal ma oma ülemuse vastu lähen. Ja see ülemus peab aru saama, et kui tema allasutuse juht tema poolt pakutud päevakorrapunkti poolt ei hääleta, siis ei ole ta tema vastu. Seda kultuuri meil paraku ei ole. Täna allasutuse juhid lihtsalt ei julge hääletada oma ülemuse vastu.
Hepner: Meil Kohilas ei ole see olnud probleem. On julgetud kandideerida, hääletada vastu ja sellele pole järgnenud tagakiusamist.
Sassi: Kahju!
Hepner: Ja pole seda ka keegi kuritarvitanud.
Mutli: See oleks normaalne kultuur.
Sassi: Meie peame selleni veel veidi kasvama.
Kuidas prognoosite valimiste protsenti? Keskmine kodanik ei tea, mis üldse sündima hakkab.
Blank: Usun, et sõltumata sellest, milline pealkiri nimekirjal on, on kõik selle poolt, et parandada selles piirkonnas elukeskkonda. Kõik tehakse inimeste jaoks ja nende huvides.
Sõna poliitik ei kõla hästi, sest erahuvisid või partei huvisid on vastandatud kogukonna huvidele ja sellest tulenevalt on maine saanud kahjustada. Ja võib-olla üldse on aatelisi inimesi väheks jäänud, kes tõesti puhta südamega asju korraldaks. Teisalt, ka valija vastutab tulemuste eest. Ta peab mõtlema, mida ja keda ta valib ja mis neist valimistest sõltub. Kodanike aktiivsust ja kasvatust oleks ühiskonnas vaja rohkem. Valija peab olema informeeritud ja haritud, aga kui tal pole õrna aimu riiklikust või kohaliku omavalitsuse institutsioonist, on tal väga raske otsuseid teha ja siis ta võib-olla loobub üldse valima minemast. Aga siis otsustavad teised ja tal pole õigust pärast kurta.
Sassi: Igal inimesel on oma motivatsioon, miks ta kandideerib või miks läheb hääletama. Mida rohkem ja pikemad on nimekirjad, seda suurema tõenäosusega lähevad inimesed valima, sest igalühel on oma toetajad.
Kokk: Väga raske on protsenti prognoosida, aga võtmeküsimus on, kuidas taastada inimeste usaldus, et valimistega midagi muutub. Kahjuks on ju valdav suhtumine, et vahet ei ole, keda valime, saame ikka sama asja. Seda kuvandit on vaja muuta. Kui inimesed koos midagi teevad, siis tulevad muutused ja on vaja valida inimesed, kes viivad läbi asju, mida inimestel vaja on.
Mutli: Kui üle poole valima tuleb, siis on juba päris hea. Tegelikult valib sada protsenti, sest need, kes ei lähe valimiskastide juurde, on oma valiku enne ära teinud. See on ka valik. Minu arusaam on ikkagi see, et kui me ise ei otsusta, otsustavad teised meie eest.
Karu: Poliitikast võõrandumise küsimus on võti, kui suur osalusprotsent olema saab. Pean tunnistama, et Märjamaal on viimasel kolmel valimisel see protsent tunduvalt langenud. Varem oli see 50% ümber, viimastel aegadel on see olnud tunduvalt väiksem. Isegi muutused ei too rahvast välja. Kui viimastel valimistel oli teada, et tuleb uus vallavanem, siis isegi see ei toonud rahvast rohkem valimiskastide juurde.
Heinvee: Väga loodan, et valimisaktiivsus tõuseb, aga see on poliitikute käes. Inimesed tahavad selgust. Kui kandidaadid killustuvad eri seltskondade vahel, tekitab see samuti probleeme. Juurus tahaks volikogu tuumik olla ühes seltskonnas, nad tahavad kogukonna huvide eest seista. Aga kui see killustub, siis inimesed ei tea, kes kõige rohkem kogukonna eest seisab. Mida selgemaid lähenemisi pakume, seda rohkem tullakse valima.
Hepner: Maakonnas tervikuna valimisaktiivsus natuke suureneb, sest valijate ring samuti laieneb. Kaks aastat nooremad inimesed saavad tulla valima. Vähemalt esimesel korral on nende osakaal suurem, sest nad tulevad puhtast huvist. Aga ükskõik kui palju valima läheb, olen täiesti veendunud, et legitiimne ja elu edasi viiv esinduskogu kokku tuleb.
