Katri Reinsalu.
Erameditsiin ei ole tänapäeval midagi ebatavalist. Kui on piisavalt vahendeid ja tervisemure segab elu, on lisaks riiklikule arstiabile võimalik pöörduda erakliinikusse. Teinekord jääb aga mulje, et see ongi ainuke võimalik lahendus.
Raplamaa Sõnumite poole pöördus inimene, kes oma põlveprobleemiga Raplamaa Haiglasse pöördus. Arstilt sai ta kaasa saatekirja ning teadmise, et edasi tuleb pöörduda sellesama arsti erakliinikusse ja oma protseduuride eest ise tasuda. Patsiendis tekitas see loomulikult pahameelt.
Raplamaa Haigla ülemarst Aili Laasner ütles, et enamikus valdkondades ei ole erameditsiin ainus valik. Kindlasti ei ole see ainuke valik ortopeedias. Pikemalt mõeldes nimetas Laasner vaid tasulist kiropraktikat, mis on alternatiivmeditsiini haru ja kuulub manuaalteraapia valdkonda.
Ta selgitas, et saatekirjale ei märgita kindlat haiglat või kliinikut, kuhu inimene peaks edasi pöörduma. Saatekirjale võib aga minna kirja soovituslik arst, kelle poole pöörduda. Sellisel juhul peab Laasneri sõnul patsient ise teadma, et nimi on soovituslik ning ta ei pea ilmtingimata selle arsti poole pöörduma. Ta võib otsustada tasuta võimaluse kasuks.
Laasner täpsustas, et arstil ei ole konkreetselt kohustust patsiendile rääkida, kuhu ta oma saatekirjaga pöörduda saab. Samal ajal usub ta, et arstid kindlasti teevad seda. „Ma eeldan, et patsiendi ja arsti vahel kujuneb dialoog, kus need asjad räägitakse ära. See oleneb väga palju, kuidas arsti vastuvõtt on kujunenud ja sujunud ja kui aktiivne on selle juures patsient olnud. Ma eeldan, et arst räägib võimalustest, kuhu pöörduda,“ ütles Laasner. Ta leiab, et arsti ja patsiendi vahelises suhtluses peaks ka patsient osa vastutust enda peale võtma ning ise oma võimaluste kohta uurima.
Kui teda kutsutakse erakliinikusse, siis, ütles Laasner, võib patsient küsida, kas tal teisi võimalusi pole.
Riikliku, tasuta ravi puhul tuleb aga arvestada, et järjekorrad võivad olla pikad. Need võivad ulatuda kuudest lausa paari aastani. Selge see, et osa inimesi otsustab ootamise asemel erakliinikusse pöörduda.
Laasner ei ole nõus, et üldine suund olekski pigem erameditsiini poole, ega arvamusega, nagu püütakse arstiabi inimestele kallimaks muuta. Raplamaal kindlasti mitte, sest Raplamaa Haigla tasuliste teenuste nimekiri on võrreldes teiste haiglatega märksa lühem. See on pigem kohalike vajaduste järgi kokku pandud. Laasner lisas, et neid tasulisi teenuseid ei kasutata massiliselt ning nimekirja on need jõudnud erinevatel põhjustel.
Näiteks on inimesi, kes tulevad erakorralise meditsiini osakonda oma ravimiretsepte pikendama: see pole EMO töö ning selline visiit on tasuline. Samuti on tasuliste teenuste nimekirjas mitmed vaktsineerimised, mida riiklikus kavas, st tasuta ei ole. Need on tasulised igal pool ja haigla pakub kohta, kus saab lasta end immuniseerida. Tasuliste teenuste nimekirjas on selliseid teenuseid, mida haigekassa ei hüvita: mõned psühhiaatrilised protseduurid (nt alkoholi võõrutusseisundi ravi), sünnimärkide digidermatoskoopia uuring jt. Nahaarst on üks arstidest, kelle poole pöördumiseks ei ole vaja saatekirja. See tähendab, et järjekorrad tema vastuvõtule on sageli pikad. Kui inimene ei soovi oodata, saab ta haiglas ise oma probleemsele sünnimärgile digidermatoskoopia uuringu tellida.
Tasuliste teenuste nimekirjas on ka mõnede analüüside tegemise võimalus. Sellegipoolest on tark tegu pöörduda perearstile ning haiguste ennetuse eesmärgil analüüsid seal teha.
Üldiselt on Laasner seda meelt, et patsiendid peavad end ise erinevate võimalustega kurssi viima. Erameditsiin on vaid üks võimalus riikliku süsteemi kõrval.
