Mariliis Vest / fotod: Siim Solman
Tamsi ja Vaopere on Kaiu valla külad, mis paiknevad kiviviske kaugusel Rapla- ja Harjumaa piirist. Märtsis avaldas mõlema paiga osa elanikke soovi liituda Kose vallaga.
Tamsi on meile fotograafiga mõneti tuttav paik. Käisime seal kord Raplamaa kaunima kodu konkursi raames ühe vahva perega lugu tegemas. See ei tähenda muidugi, et tunneksime küla läbinisti, sest õige talu otsingul suutsime ikka pisut ära eksida. Peatasime auto ja vaatasime sisse ühte ja teise majja. Meid tervitas sõbralikult, kuid valjult ilus bernhardiin. Pererahvast ei paistnud olevat ja seega tuli taskust võtta telefon.
„Jah, see on päris Tamsi küla süda, kus te olete, mina elan mõni kilomeeter edasi,“ vastas Korvi-Mardi talu perenaine Kadri Eboldt, kelle juurde me parasjagu sõitsime. Mõned kilomeetrid kruusateed, teeäärtes heinarullid, ilusad põllud ja mõned mahajäetud ilmega hooned. Juba paistabki suur puidust silt: Korvi-Mardi talu.
Kadri ei oska mulle peast öelda, kui palju külas inimesi elab. „Väga vähe,“ sõnab ta vaid ning lisab, et lastega peresid nagu temal, peaaegu et polegi. Rahvastikuregistri andmetel elab 4. septembri seisuga Tamsi külas 28 inimest. Nendest kuni 17-aastaseid on neli, 18-64-aastaseid kaheksateist ning 65 ja vanemaid kuus. Korvi-Mardi talus on kolm last, kaks käivad koolis ja üks lasteaias. Pärast Kuimetsa kooli sulgemist kirjutas Kadri oma lapsed Juuru Eduard Vilde kooli, sest suur osa klassikaaslasi liikus sinnapoole ning naisel on endalgi kooliga isiklik side. Tüdruk käib lasteaias Harjumaal Habajal. Seda lihtsalt põhjusel, et Habajale on oluliselt vähem maad minna kui Kaiu. Igapäevaste asjaajamiste mõttes käibki Kadri ja tema pere elu Kose suunal.
Üks perepoegadest läks sel aastal põhikooli lõpuklassi ning tulevikus nähakse teda õppimas just Kose gümnaasiumis. Siis võib juhtuda, et kogu lastepere hakkab liikuma hoopis sel suunal. Võsukesi tuleb Kadril ise sõidutada, samas loodab ta, et ehk lahendatakse bussiliiklus selliselt, et lapsed saaksid ka bussiga kenasti koolis-lasteaias käima hakata. „Hästi palju on vaja ise sõita, oledki justkui laste päralt,“ rääkis pereema.
Kadri on üks neist, kes andis oma allkirja Kosega liitumise poolt. Terve tema pere on sellega nõus, et asju aetaksegi just sealpool. „Harva, kui ma lähen Rapla poole asju ajama, sest arstid, hambaarstid, juuksurid, pangaautomaat, pood, kõik on sealpool,“ rääkis ta ja ütles, et ka igapäevaseid sisseoste tehakse Kosel.
Tamsi küla üldine mõtteviis on tema sõnul üksmeelne. „Nii palju kui mina suhelnud olen, on oldud selle poolt, et ikkagi peaks minema Kose poole,“ ütleb ta. Samas ei salga ta, et kindlasti on ka neid, kes sellega nõus ei ole. Vahepeal liitub meie vestlusega Kadri ema Ella Eboldt, kes märgib, et ajalooliselt käiski ju Tamsi (endine Siuge) Harjumaa alla. Kui küsin, kas Ella on külas kaua elanud, vastab ta mulle naljatades: „Jah, mina olen aborigeen.“ Ella on Korvi-Mardi talus neljas, Kadri viies ning Kadri lapsed kuues põlvkond.
Kui miski muu Kaiu ja Kuimetsa poole ei tõmba, siis kultuurielu Ellat küll. Nimelt käib ta väga tihti Kuimetsa kultuurimajas teatrietendustel ja kontsertidel. See on aga ka kogu liikumine sel suunal.
Omavahel suhtlemist vähem kui varem
Külaelu kohta arvab Kadri, et Tamsi pole just eriti toimekas. Samas ei ole ta selles ka väga kindel, sest elab üsna ääremaal ja võib olla, et teine pool külast suhtleb aktiivsemalt. Peale ühise jaanipäeva pidamise ta suurt rohkemat kuulnud ei ole. Kadri meenutab kolhoosiaega, kui taluhoov oli rahvast täis. Tema vanaisa valmistas koduõlut ning mehed tulid kombainide ja traktoritega seda jooma ja omavahel suhtlema. Eks siis elas külas ka rohkem inimesi. Praegu on külaelu täpselt selline, et hommikul minnakse vara tööle, õhtul tagasi ja nii ei jõutagi omavahel eriti suhelda, räägib perenaine.
Ella kinnitab kõrvalt samuti, et varem oli külainimeste vahel suhtlemist oluliselt rohkem.
Põllumehed Tamsis aga toimetavad. Mitte küll nii palju kui vanasti, kuid siiski. Kadril endal on viis hobust, kunagi olid ka lambad, aga need ei pidavat end ära tasuma. Hobune on naisele harrastus – ta käib võistlemas takistussõidus.
Loomulikult on külaelul oma rõõmud. „Saab omaette rahulikult olla, nagu eestlane ikka tahab,“ ütleb Kadri muiates. Murekohaks on aga teed. Praegusel kuival ajal on kruusateed heas korras, sajuperioodil pidi olema täpselt risti vastupidi. Korvi-Mardi talu asub teeääres ning perenaise sõnul on tihti aknad porised. Hoolduse üle ta aga ei kurda. Talvel lükatakse teed ilusti puhtaks ning muul ajal tehakse ka hooldust. „Ikkagi mõeldakse sellele, aga võiks olla ikka mustkatte all. Kui lähed Kose poole, on pisikesed teed kõik katte all. Tõesti pisikesed, kitsad teed on mustkatte all,“ toob Kadri võrdluseks.
Teedest ja transpordist juttu tehes meenutab Ella oma nooruspõlve, kui ta Kaius tööl käis. Olgu mis tahes tuisk või torm, jala või hobusega tuli minna kõigepealt Vaoperre, et tööliste bussile jõuda, sealt Kuimetsa teise tööliste bussiga, mis viis Kaiu, siis Kaiu kontorist autoga edasi töökohta. Sama rada ka õhtul tagasi. Raputame Kadriga imestusest pead.
Kadri ja Ella väga loodavad, et külla tuleks uusi, noori ja aktiivseid inimesi. Vaba kinnisvara peaks selleks olema küll. Ella meenutab, kuidas mõni aeg tagasi kolis külla asjalik noor pere. „Kohe hea tunne oli,“ ütleb ta rõõmsalt.
Miks Kaiu volikogu kahele külale rohelist tuld ei andnud, seda Kadri ei tea. „Tahaks teada neid põhjuseid,“ ütleb ta ning lisab, et jonni selles osas ei jäeta. Kui küsin, kas nemad emaga oktoobris valima lähevad, ütleb Kadri, et tema mitte, sest on kõigest sellest väsinud ja ei näe, et midagi muutuda võiks. Ella ütleb, et tema ei oskagi suures Rapla vallas kedagi valida, sest omasid inimesi on vähe.
Küsime pererahvalt veel suunda Vaoperre, lehvitame ja sõidame edasi.
Vaoperest minnakse poodi Kosele
Mõni kilomeeter maad ja olemegi Vaoperes. Kuidas õiget talu ära tunda? Selle järgi, et vasakut kätt tervitab lambapere.
Rahvastikuregistri andmetel elab Vaoperes 47 inimest. Nendest kuni 17-aastaseid on kümme, 18-64-aastaseid kolmkümmend neli ning 65 ja vanemaid kolm. Internetis Google maps’i vaadates on Vaoperest tõesti vaid kaks kilomeetrit Harjumaa piirini.
Meid võtavad vastu kaks aktiivset külanaist: Marjana Piirsalu ning Kertu Künnapas. Kertu on ka see, kes aasta algul külas allkirjade kogumise enda peale võttis.
Naiste sõnul käiakse külast mõlemas suunas kooli ja lasteaeda – nii Kosele kui ka Kaiu. Tihedat liiklust maal küll pole, kuid Kaiu sõidab koolibuss ning Kosel käimiseks viiakse võsukesi Habajale bussile. Marjana pani oma lapse Kaiu kooli vaid seetõttu, et kui viis aastat tagasi külla tuldi, ei teatud ümbrusest suurt midagi ning kuna majja koliti kaks nädalat enne septembri algust, tuli kiiresti valik teha.
Halb on tema sõnul aga asjaolu, et kui lapsel lõppevad koolitunnid kell kolm, peab ta kaks tundi alevis ootama, et bussiga koju tagasi saada.
Kertu laps lõpetab järgmisel aastal lasteaia ning läheb ema sõnul kindlasti edasi Kosele. Seda eelkõige sellepärast, et pererahvas läheb hommikuti just Tallinnasse tööle ja kogu liikumine on tervikuna sel suunal. Marjana ütleb sekka, et ka tema väiksem tüdruk ei lähe Kaiu kooli, vaid Harmi, mis asub samuti Harjumaal.
Üldist liikumist Vaoperest nähakse Kose, Tallinna ja Peetri suunal. Marjana perearst oli varem Habajal, nüüd Kosel. Tema mees käib tööl Tallinnas. Kaiu poole on naisel asja vaid laste pärast, sest isegi igapäevaseid sisseoste tehakse Harjumaal. Kose puhul on hinnas veel ka hea trennide valik, spordimaja, ujula, kultuurimaja jms. Kui Kaiu vallas üritustest osa saadakse, siis seda ainult Kuimetsas. Muu jääb liialt kaugele.
Allkirjade kogujana oli Kertul enda sõnul võimalus külainimestega vahetult rääkida.
Ta tõdeb, et paljud liiguvad ikkagi paratamatult Kose suunas. „Näiteks, kui eriarstile on vaja minna, siis minnakse Tallinna, mitte Raplasse. Ma varem ka täpselt ei teadnud, kus ja kuidas keegi, aga siis tuli välja, et ikkagi suurem osa liigub sinna [Harjumaale – toim]. Aga muidugi on ka erandeid, kes liiguvad Rapla suunal,“ räägib ta.
Väga aktiivse külaga naiste sõnul tegemist ei ole. Üheksa aastat tagasi oli viimane külakokkutulek, räägib Kertu. „Aga me oleme vaikselt hakanud püüdma rohkem suhelda ja tänu sellele liitumisele ka, et kõik teaks, kes omas külas elavad ja nii edasi,“ lisab ta. Aktiivsed on seal kandis aga põllumehed, sest kõikidel pikkadel-laiadel põldudel kasvab miskit.
Vaopere on nende sõnul viljakate maadega ning isegi kui keegi mõtleks põllumeheks hakata, pole maad enam saadagi. Ka kinnisvara on külas üsna kallis, põhjusena ilmselt Kose-Risti ja Tallinna lähedus.
Üks kurb muutus sealses piirkonnas toimus naiste sõnul siis, kui Hepa otsustas Kuimetsas tankla sulgeda. Maal elades on ikka vaja muru niitmiseks bensiini ning nüüd tuleb sõita Kosele. Positiivsena toob Marjana välja aga teehoolduse, millega on tema väga rahul. Tema maja kõrvalt läheb mööda riigimaantee, mille hoolduse üle ta kurta ei saa.
Võitlus Kosele liikumiseks jätkub
Kuigi väga aktiivseks külaks naised Vaoperet veel ei pea, näidatakse Kosega liitumise osas küll innukust välja. Marjana sõnul elas Kertu väga seda üle, kui Kaiu vald otsustas, et ei anna küladele rohelist tuld Kose vallaga liitumiseks. „Seda oli arvata, et ei lase, aga mind tegi kurvaks see, et volikogu liikmed ei tee endale asju selgeks ja nad ei vii ennast asjaga kurssi, mille poolt nad hääletavad. Lihtsalt puusalt panevad,“ räägib Kertu mitme külaelaniku pettumuse põhjustest.
Ta ütleb, et oli vaid üks volikogu liige, kes kogu teemaga kursis oli. Kertu teab, millest ta räägib, sest on suhelnud nii ministeeriumiga, Rapla maavanemaga kui ka Kose valla esindajatega. Ta ütleb, et tegelikult oli täiesti võimalik küladel osa toiminguid Kosele liikumiseks ära teha, kuid vallas raiuti, et ajaliselt pole enam võimalik midagi teha.
Kertu sõnul aga jonni ei jäeta ja uuel aastal üritatakse taas samad toimingud läbi teha, siis aga on otsustajaks Rapla vald. Taas tuleb allkirjad kokku koguda ja eelnõu volikogule saata. Nüüd on aga mängureeglid pisut teistsugused.
Seadus näeb ette, et 1% valla elanike allkirju peab olema kogutud, et eelnõud üldse volikogusse menetlemiseks saata. Kaiu vallas olles oli neid allkirju vaja vaid natuke rohkem kui kümmekond, uues vallas aga rohkem kui tuhat.
Kertu sõnul on tegemist täiesti jabura olukorraga, kuid ilmselt tuleb hakata käima Raikkülas, Juurus ja Raplas, et neid allkirju kokku saada. „Tegelikult maavanem ütles, et kui me saaksime enamuse külaelanike häältest, oleks see juba suure mõjuga. Kevadel andsid allkirja 90% elanikest,“ räägib ta.
Meie vestluse lõpetuseks esitan sama küsimuse, mis eelmises talus: kas naistel on plaan minna oktoobris valima. Marjana ei oskagi enda sõnul kedagi Rapla ringist valida. „Ma olen oma valikuid teinud ja see on tühja jooksnud, aga eks niikuinii peab minema,“ ütleb ta. Kertu on aga alati valimas käinud ning plaanib ka sel korral seda teha.
Naised on endas täiesti kindlad – Kosele liikumise jonni ei jäeta ning proovitakse ikka uuesti ja uuesti. Eks vajabki üks väike küla selliseid aktiivseid inimesi, kes tahaksid ja viitsiksid inimeste soovi eest seista. Uus aasta näitab aga paremini, kuhu oma soovidega jõutakse. Kindlasti on mõlemas külas inimestel sellelgi teemal eriarvamusi, kuid kirja said just nende inimeste mõtted ja soovid.
