Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Pildid oma kujudest laadis ta üles ka sotsiaalmeediasse, kus inimeste reaktsioonid olid vastakad. Osa pidas neid omanäoliseks, teised veidi õõvastavaks. Läksime uurima, kust naine sellisele mõttele tuli ja milline on lugu kujude taga.
Kohe õuele jõudes tõmbavad helehallid kujud tähelepanu endale. Neist on raske mööda vaadata. Hindremäe ütleb, et mõte tekkis tal Saaremaal sõbrannat külastades. Sõbranna juures nägi ta tsemendist ja kangast tehtud vaase, mis naise tähelepanu kütkestasid. Ta hakkas selle tehnika kohta internetist juurde uurima, et ka ise midagi sellist luua. Hindremäe ütleb, et otsides sattus ta palju kordi ka täitsa ehtsate vikatiga koletiste peale. See aga ei olnud stiil, mida Hindremäe taotles. „Kedagi hirmutada ei tahtnud,“ sõnab ta.
Tema õuel on mitu kändu, mille ümber eelmine omanik oli lilli istutanud. Hindremäe jaoks oli see kehv lahendus, sest kändude ümbert oli ebamugav ja ajamahukas rohida. Just nii loomulikult saidki kaks mõtet kokku ning Hindremäe otsustas kändude otsa hoopis tsemendist kujud teha.
Kujud ongi valmistatud osaliselt tsemendist. Kuna nad on peaaegu inimese mõõtu, oli neile ka karkassi vaja. Toestuseks läks kujude sisse kõik, mida kodus leida oli – tühjadest pudelitest puiduni. Hindremäe ütleb, et on taaskasutamise meelt ja kasutab meelsasti seda, mida parasjagu võtta on. Kõige peale läks aga tsemendi sisse kastetud kangas.
Kujude valmimiseks kulus umbes kolm nädalat. Lõviosa sellest läks loomulikult kuivamisele. Hindremäe värvis nad ka ilmastikukindla värviga üle ja silmailu peaks pikemaks ajaks jätkuma.
Hindremäe jaoks on tema kujud kerge protest tavapärase halli argipäeva vastu. See oli väike väljakutse, millega näidata, et halli värvi kuju võib hoopis väga erksa elamuse enda. Ta räägib, et oleks võinud teha lõvisid või ingleid, aga need ei suhestunud nii hästi üle tee seisva Vigala kirikuga. Just tänane lõpptulemus sobitub naise meelest visuaalselt hästi kirikuga.
Hindremäe räägib, et kujude taga on tegelikult ka lugu. Tegemist on perekonnaga. Õuele astudes silmab esimesena kahte last. Neil on käes väikesed majad. Hindremäe ütleb, et igas majas ja kodus peab ju olema lapsi. Järgmine kuju on emafiguur. Tema hoiab kerakujulist lampi. Eks ole ju ema roll ikka kodusoojust hoida. Viimane kuju on aga pereisa, kes süles lebavast raamatust tarkust omandab. Hindremäe ei plaani kujusid juurde teha, sest kuskil tuleb piir ette. Neli on piisav arv.
Tagasiside kujudele on olnud erinev. On inimesi, kes tulevad õuele ja räägivad, kuidas kujud neile meeldivad. Ja on ka neid, kes tsemendiperet üldse märkama ei tee ja neile tähelepanu ei pööra. On tuldud ka küsima, kas tegemist on moslemite või piiblikujudega. Hindremäe ütleb, et pelgas kõige enam kirikus käijate reaktsiooni, aga midagi halba ta siiani kuulnud ei ole.
Hindremäe on juba aastaid erineva käsitööga tegelenud. Talle meeldib asju kaunistada. Ise ütleb ta, et maal elades tuleb endale ju tegevust leida. Teisi tema käte vahel valminud esemeid võib leida näiteks Halinga restorani meenetepoest.
