Stina Andok / foto: Siim Solman.
Laupäeval, 16. septembril avatakse Kehtna mõisas legendaarse kunstniku Jüri Arraku graafikatööde näitus, mille kuraator on Toomas Raud.
Läksime Kumma küla mehele Toomas Rauale tema esivanemate koju külla, istusime kaunilt renoveeritud toas tema lapselapse maalitud pildi all ning rääkisime pisut tulevast näitusest, kunstist, kultuurist ja loomulikult Jüri Arrakust.
Kuidas näituse idee sündis?
Olen Kehtna volikogu liige ja mind suunati Kehtna kunstide kooli kuraatoriks. Nende soov oli, et saaks ühe korraliku näituse siia lastele. Ma töötasin seitseteist aastat kunstisüsteemis ja puutusin kokku Jüri Arrakuga. Ma olen tema tohutu suur fänn ja me oleme suhelnud juba pikki aastaid. Hiljuti oli mul väimehele juubelikingitust tarvis. Niisiis leppisin Arrakuga kokku, et lähen tema juurde ostma. Seal küsisin temalt, kas näitus oleks võimalik. Ta ütles, et on, ja leppisimegi kokku.
Te teate siis Arrakut juba ammusest ajast?
Vabariigi algusajast. Töötasin Norman Optika kaupluses Tõnismäel. Ükskord Jüri Arrak jalutas koeraga sealt mööda ja ma „tirisin“ ta sisse. Sealt alates hakkas ta peaaegu iga päev läbi astuma. Jõime kohvi, parandasime maailma… Sel ajal viljeles ta parasjagu metallikunsti. Mul oli tohutult palju prilliklaase üle, millega polnud enam midagi teha. Jüri palus need endale, et midagi kombineerida. Ma ei teagi, mis ta nendega tegi, ma ei ole uurinud. Kui oleks tahtnud, oleks ta rääkinud.
Kas Jüri Arrak tuleb ise ka näituse avamisele?
Ta tuleb ise ka kohale. Minu üks prioriteete on, et lapsed saaksid temaga koos pildile. See jääks neile eluks ajaks mälestuseks. Teine prioriteet on rõhutada kõrgkultuuri väärtust. Valisin näituse taustamuusikaks Mozarti, kuna mõisa sobib hästi just klassikaline muusika.
Kultuur tuleb tarbimisega. Ma tahaksin Kehtna lastele õpetada, et mida rohkem kultuuri tarbid, seda rohkem see meeldima hakkab ja mida rohkem klassikalist muusikat kuulad, seda rohkem ka see meeldima hakkab.
Miks on oluline kõrgkultuuri tarbida?
Miks on üldse kultuur oluline? Vanad inimesed ei mõika eriti midagi kõrgkultuurist. Nad on oma igapäevatööga nii hõivatud, et ainsaks kultuuriks on selline, ma ütleks, rahvakultuur. Ilusad laulupeod ja muusikalised etendused. Kultuurielu käib, aga kõrgkultuuri on väga vähe. Seepärast tahtsingi näituse korralda just Kehtna mõisas. Minu meelest sobiks Kehtna mõis väga hästi kõrgkultuurikeskuseks. Venelastel on selline ütlus: „Unistamine ei ole tervisele kahjulik.“ (Naerab)
Millised on teie seosed kõrgkultuuriga?
Töötasin ARS-is (täisnimega: Eesti NSV Kunstifondi Tallinna Kombinaat Ars) juveeli pealikuna. Olen erialalt füüsik ja enne ARS-i töötasin insenerina. ARS-is pidin mina toodangu maha müüma. Sealsed kunstnikud kasvasid nagu pärmi peal, kõik oli neile tasuta ja nad võisid teha, mis tahtsid, ja mina müüsin.
Minu kultuursus sai alguse aga minu emast, kes lõpetas Tartu Ülikooli, oli ajaloolane ja tuli Valtu kooli õpetajaks. Hiljem sai temast direktor. Kultuur ei formeeru mitte kohe, vaid aja jooksul. Ühe põlvkonnaga ei tee mitte midagi. Üksnes ülikooli lõpetamine ei tähenda veel, et oled intellektuaal. Pead valdama kunsti, muusikat ja kirjandust.
Mis teile endale Arraku loomingus kõige enam meeldib?
Ikka graafika. Kinkisin oma väimehele pildi lõvist, kellel on inimese silmad. Nii kui peale vaatasin, hakkas mulle meeldima. Tütar on mul ka suur Jüri fänn ja ta ostis kaheksa pilti. Graafika on selles suhtes hea, et iga pildi peal on kirjas, mitu koopiat on tehtud ja mitmes sul on. Mida väiksem number, seda kallim.
Kas Kehtna näituse pildivaliku tegi Arrak ise?
Selle tegi ta ise. Kuusteist graafilist lehte. Näitusel ma müüa ei saa, aga on võimalik tellida, kui miski meeldib. Jüri tulek tõstab näituse väärtust kindlasti kõrgemale. Ta on 81 aastat vana ja ta ei ole igavene. Pärast tema surma tema kunsti väärtus suureneb veelgi.
Hetkel käib näituse ettevalmistamine?
Kui sina midagi teed, siis tee. Meie tarbime. Selline suhtumine valitseb. Kõik tuleb ise teha. Vald toetab nii palju, et maksab teoste kindlustuse, reklaambukletid ja näituse avamise suupisted kinni. Joogid on minu poolt. Praegu valmistan stende ette. See on sama töö nagu lae restaureerimine – värvin, lihvin, pahteldan. Mõisas ei tohi nimelt ühtegi auku seina teha. Mõisa ruume saan näituse jaoks tasuta kasutada.
Kehtna mõis on praegu müügis, ütlesin omanikele, et teen mõisale reklaami ja nad olid nõus ruumid selle eest tasuta kasutada andma.
