Mariliis Vest / foto: Kalev Kiviste.
Soe ja päikeseline laupäev, 16. september, oli kaiulaste jaoks ajalooline. Alevi keskväljakul avati mälestuskivi 1941. aasta suvel punavõimude käe läbi hukkunud Kaiu piirkonna külade elanikele.
Väärikale sündmusele olid lisaks mälestuskivi idee algatajatele kohale tulnud hukkunute lähedased. Mälestussammas on pühendatud kümnele punavõimude käe läbi hukkunud Kaiu inimesele. Kõigi nende nimed, sünniaastad ning surmadaatumid on graveeritud kivi külge kinnitatud plaadile. Kaudselt meenutatakse mälestuskiviga aga kõiki tolle suve ohvreid. Avamise päevaks oli valmistatud spetsiaalne voldik, millel seisavad järgmised sõnad: „Täna, seitsekümmend kuus aastat hiljem, meenutame 1941. aasta traagilise suve süütuid ohvreid ja hingest käib endiselt läbi valus tuksatus: seda kõike ei oleks tohtinud üldse olla.“
Valge, sinimustvalge paelaga ümbritsetud katte tõmbas kivilt maha ühe hukkunu, Martin Luige poeg Jaan Luige, kes oli kõigest viieaastane, kui tema isa hukati. Kivi õnnistas sisse Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Sõna sai ka mälestuskivi mõtte algataja Leino Vessart. Omalt poolt andis kingituse üle Ingliste piirkonna esindaja Aare Hindremäe. Ta loodab, et sellele EV 100 metalltahvlile leitakse kivil samuti väärikas koht. Hindremäe märkis oma kõnes, et Kaiu inimesed on olnud väga aktiivsed oma ajaloo salvestamisel ja jäädvustamisel.
Tänusõnu ja meenutusi jagasid ka lahkunute lähedased, kes asetasid kivi juurde lillepärgasid ja -kimpe. Ühtlasi istutasid omaksed kivi kõrvale kibuvitsapõõsad. Kaiu vallavanem Ülle Kiviste nentis, et hukkunute eluteed ei olnud kindlasti okasteta ning selle sümboliks las õitsegu nende kõrval metsik kibuvits.
Ürituse järel ütles Kiviste, et mälestuskivi avamist saatsid hukkunute omaste soojus ja tänulikkus. „Inimestele läks asi korda, isegi kordades rohkem, kui ma oleksin osanud loota,“ ütles ta ning lisas, et omaksed rääkisid, et nad ei ole asju unustanud ja need painavad endiselt. „Selline mälestamine aitab neil eluga edasi minna,“ leidis Kiviste.
Leino Vessart rääkis, et mõte rajada mälestuskivi oli tal peas juba aastal 1988. Siis mõeldi Kaiu-Kolgu tee äärde asetada ausammas kolmele seal hukatud inimesele. Toona istutati tee äärde aga tammed ning mälestuskivi mõte jäi ühel või teisel põhjusel sinnapaika. Mees meenutas, et sõitis sellest kohast korduvalt mööda ja mõtles sellest, kuidas kivi rajamise idee poolikuks jäi. Sealt sai alguse ka mõte, et Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul oleks tore, kui see kivi nüüd paigaldatud saaks.
Algul mõeldi avada kivi sealsamas ja neile kolmele inimesele, aga ühise arutelu tulemusel leiti, et on ju rohkem neid inimesi, kes tol suvel hukkusid. Nii jõuti ideeni, et kivi tuleks pühendada rohkematele inimestele ning paigutada hoopis alevi keskväljakule.
Kivi enda kohta ütles Vessart järgmist: „See kivi tuli sealtsamast metsa alt. Me siin omavahel arutasime, et tõenäoliselt on see kivi nii mõnegi sündmuse tunnistajaks olnud.“ Laupäeval toimunud üritust pidas mees hästi õnnestunuks, seda eelkõige sellepärast, et kohale olid tulnud paljud hukkunute järeltuljad – lapsed ja lapselapsed.
Kivile paigaldatud plaadi valmistas Allan Kristin Märjamaalt, ettevõttest OÜ Kivitäks.
Mälestuskivi on pühendatud järgmistele inimestele: August Braats ja Martin Luige, kes 4. juulil 1941 langesid Kaiu koolimaja juures SARK-i (Siseasjade Rahvakomissariaadi) operatiivgrupi ja hävituspataljonlaste ootamatus rünnakus; Johannes Maantoa ja Enn Kuuskmäe, kes 5. juulil lasti pärast mitu tundi kestnud piinamist hävituspataljonlaste poolt maha Kuimetsas Kodula talu põllu serval. Päev hiljem lasti hävituspataljonlaste poolt maha Helene Kütsen selle eest, et ta heiskas 4. juunil Soome raadio üleskutse peale oma talus sinimustvalge lipu, ning Hans Nigola, kelle mõrvamist on seletatud sellega, et Hans oli terava keelega otseütleja, kes oli vahel oma väljendites ettevaatamatu.
Samal päeval hukkus ka Aleksander Teras, keda piinati ja lasti hävituspataljonlaste poolt maha selle eest, et ta küsis vallamajast möödudes valves olnud püssimehelt, kes momendil võimu hoiab. 8. juulil lasti maha Karl-Eduard Voog Elviine (Elli) Kaskmaa tellimusel. Mõrva põhjus pole selge, kuid on arvatud, et tapmise ajendiks võis olla tüli Elviine Kaskmaaga või lihtsalt kadedus. 3. augustil lasti punaarmeelaste poolt maha Vilhelmine Kaupmees selle eest, et ta julges pärast viimase hobuse äravõtmist vallast õigust nõuda. 3. septembril sattus Anton Saarsalu metsa varjunud punaväelaste peale, kes ta kohapeal jõhkralt tapsid.
Mälestuspäevale pühendatud voldikus on kirjas, et on teada, et sellesama suve 10. augustil langes Raplas major Hirvelaane pataljoni ridades sõdides Elmar Ferdinand Soome. Arreteeriti ning teadmata kadunuks jäid ka Verner Martin ja Jüri Viljaste. „Ka Kuimetsas pandi toime rida jõhkraid mõrvu, kuid need vajavad eraldi uurimist ning eraldi mälestuskive,“ seisab voldikus.
