Stina Andok / foto: Siim Andrespok
Eelmisel aastal peamiselt muusikale ja teatrile pühendatud festival Särin tuli teisel korral tugevamalt ja enesekindlamalt kultuurifestivalina, haarates endasse nii muusikat, teatrit, kirjandust, kunsti kui ka filmi.
Eelmise nädala lõpus, 15.-16. septembril toimunud Rapla oma kultuurifestival Särin alustas reedese tööpäeva lõpuga näitleja ja lavastaja Loore Martma ning teatrikriitik Margus Mikomägi juhtimisel vestlusringiga teemal „Mis see miski on, mis sünnitab Raplast nii palju andekaid inimesi?“. See põnev dialoog iseenda ja rahvaga ei jäänud ainsaks vestlustega saadetud esituseks.
Nii jagasid ja vahetasid laval mõtteid kirjanduslik perekond Kristiina Ehin ja Ly Seppel. Teise päeva kirjanduslikus vestlusringis, mida juhtis Mathura, arutlesid lugude ja loovestmise rolli üle tänapäeva maailmas luuletaja Veronika Kivisilla, kirjanik Jan Kaus ja näitleja Piret Päär. Sõnalise rännakuga esines rootsi luuletaja Pär Hansson ja etendus ka luulenäidend „See uluja tuul: kolm grööni luuletajat“, mille lavastaja oli Loore Martma, muusikalise kujunduse looja Mick Pedaja ning visuaalse poole autor Alyona Movko. „See oli tükk, mille võttis publik pisarsilmil vastu,“ ütleb festivali peakorraldaja Maili Metssalu.
Sel aastal tehti festivali korraldamisel koostööd Raplamaa Kaasaegse Kunsti Keskusega. Kahe asutuse ja ruumi ühendamisel loodi tõeliselt suur ja lummav tervik, mille taolist Raplas varem nähtud ei ole. RKKK ruumides avati reedel näitus nimega „Elu maal“, mis kujutab endast pealkirjas öeldut, kuid teeb seda märksa keerukamalt, kui võiks aimata. Näitusel olevad kunstiteosed on igas mõttes elusad ja mängivad vaatlejate nägemis- ja kuulmismeeltega.
Müstiliste ja mänguliste näituseobjektide autoreid on palju, üks huvitavam kui teine. Teiste seas on oma hinge ja käte abil loonud kunsti, mis näitusele jõudis, üks festivali korraldajatest Lennart Lennuk, skulptor Elo Liiv, Tartu Kunstikooli 3D eriala õpilased, Erki Kannus, Herbert ja Kairi Orgussaar, kunstnikepaar Varvara Guljajeva ja Mar Canet ning Raplast pärit kunstnik Mauri Gross. Näitus, mida võib soojalt soovitada ka lastele, jääb avatuks 1. oktoobrini.
Muusikaliste etteastetega tegi algust kammerkoor Head Ööd, Vend. Pisut vähem kui kümme aastat tegutsenud kammerkoori peadirigent on Raplast pärit helilooja ja koorijuht Pärt Uusberg. Ka koorilauljate tuumiku moodustavad Rapla juurtega noored. Nende järel astusid üles praeguse jazz-maailma absoluutsed tipud, nagu ütleb festivali peakorraldaja Maili Metssalu – Siiri Sisask koos Robert Jürjendali ja Peedu Kassiga, kes esitasid Uku Masingu tekste.
Esimese õhtu lõpetasid ikka ja jälle Rapla oma inimesed, Aivar Surva Kvartett, kes jutustas instrumentaalpalade kaudu loo maailma varjatud, maagilise poole avastamisest. Ühiselt esinesid laval The Notes ja Sten-Olle Moldau, kes tõid kuulajateni muu hulgas ka väga mõnusaid ja puudutavaid taasesitusi tuntud lugudest. Inimesi tantsutas öösse eelmisel aastal laulu ja kitarriga esinenud DJ Vaiko Eplik.
Särisebki, päriselt ja päriseks
Teine festivalipäev algas traditsiooniliselt lastele suunatud meelelahutusega. Sel korral aidati ruumitäiele lastele hommikuvirgutust pakkuda joogaga ja seejärel esitas Juuru Eduard Vilde kooli laste näitetrupp tüki „Tistou, roheliste sõrmedega poiss“, mis kuuldavasti naelutas kõikide pilgud endasse. „Kui professionaalsed!“ õhkas Metssalu. Tema jaoks oli oluline lapsi esinema kutsuda, sest see annab neile hea tunde, et nad on täpselt nii väärtustatud, kui väärtuslikud nad päriselt on.
Muusikaliste etteastete nimekirja mahtus veel Selektor Ganj Wald, kes valis vinüülidelt reggae muusikat, Heade Aegade Trio, Estbel, Nikns Suns, Ans. Andur, Sumra ja festivali lõpetas kohalik artist Maakuu, kes tõenäoliselt meelitas kohale hulgaliselt meie kandi nooremat põlvkonda. „Millise julgusega noored asjadest räägivad. Tal on väga hea väljendusoskus ja hääl,“ kiidab festivali peakorraldaja Maili Metssalu.
Teise päeva imbus ka filmi. Filmiteemadel vestlesid kaks autorit, Raigo Saariste ja Jürgen Volmer ning neid modereeris samuti autor, Valter Uusberg. Festivalil tuli tasuta näitamisele kokku viis filmi: Raigo Saariste „KuuKu Kontakt“, Jürgen Volmeri „Suveöö armastus“, Priit Tenderi „Taimne direktor“, Valter Uusbergi „Vepsa lugu“ ja Silvia Raisti „Piprafilm“.
Esimesel korral tulid õiged laineharjad kokku, inimesed olid olemas ja lihtsalt tehti, aga teisel korral on kaal teine. „Kõik astusid väikese sammu edasi ja korraldusliku poole pealt sujus üritus väga rahulikult,“ ütleb Metssalu. Sel korral oli rahvas samuti pisut teistsugune ja oli ka palju vanema põlvkonna inimesi, mis viitab üha tugevamalt, et tegemist ei ole kitsale ringkonnale suunatud üritusega, vaid see on puhtal kujul kultuurifestival kultuuriarmastajatele.
Kas järgmine aasta jälle? „Jaa, muidugi!“ on Metssalu veel alles mõned päevad tagasi lõppenud festivaliõhu lummuses. Isu on suur, aga korraldus on aeganõudev, pikaldane ja tegijad nõuavad endilt üksnes maksimumi. Juba selleks korraks suudeti aastaga festivalile väga palju juurde mõelda ja need mõtted ka teostada. Väikesi, üliolulisi detaile, mis looks õiget õhustikku ja meeleolu, on palju juurde tulnud. Alates Särina oma käsitööõlledest ja meeskonnamütsidest kuni põhjalikult ettevalmistatud kaunistuselementideni välja. Samal ajal tuleb meeles hoida, et kasumit festivali korraldades ei teeni, vähemasti veel mitte.
Asjaarmastajate töö on end taas kord ära tasunud. „Kohalikud inimesed tulid tänama. Mõni sõitis Tallinnast koju, sõitis mööda, vaatas, mis see on, uuris järele ja tuli kohale,“ muljetab Metssalu ja lisab: „Korvpalli-inimesed olid kõik kohal. See näitab, et meie vahel on sõprus ja üksteise toetamine. See oli hästi oluline žest.“
Raplas särisebki nüüd päriselt ja päriseks. Festival Särin on tõestanud, et on tulnud selleks, et jääda, olla, areneda ja ühendada, nii loomeinimesi, loomevaldkondi kui ka Raplat tervikuna. See on särin mitmes kihis, nagu ütleb Metssalu, särin kui industriaalkeskkonna sümbol, loomeinimeste vallapäästetud kirg ja ühiste huvide ning sõpruskondade kokkusaamise särin.
