Raplamaa Sõnumid.
On kummastav, et erinevates ametites toimetavad poliitikud ja ametnikud, kes heidavad oma õiguste eest seisvatele reakodanikele ette institutsiooni maine kahjustamist, sest nood nõuavad midagi, millele neil võiks õigus olla, kui seda õigust tunnustaks ka ametnikkond. Ometi ei ole valla, mõne asutuse, isegi mitte riigi enda maine midagi niisugust, mille säilitamise nimel peavad kodanikud ennast madalamaks kui rohi tegema ja taluma kõiki vintsutusi, mis nende alandamiseks kuskil ametikoridorides on välja mõeldud.
Kui me veerand sajandit tagasi oma riiki taastama hakkasime, siis kujutas enamik meist lihtsameelselt ette, et võim selles riigis hakkabki kuuluma rahvale ja just rahvas võtab enda teenistusse vajalikul hulga ametnikke ning teenistujaid, kes ausalt ja omakasupüüdmatult teevad ainult seda, mida rahvas vajab. Ja keegi neist ei ütle (isegi ei mõtle!) mitte kunagi, et rahvas, kes neid palkab, on rumal ajudeta mass, keda tulebki juhtida ja valitseda, kellelt on õigus nõuda, et ta oma valitsejatele häbi ei teeks ja kuulekalt nende näidatud rada käiks. Nagu see oli mitte väga ammu Nõukogude Liidus ja on praegu näiteks Põhja-Koreas.
Taastatavas riigis oli nii palju tööd, et kui meie kõrvale tekkisid libekeelsed poliitikud, kes rääkisid sellest, kuidas nad oleksid valmis võtma enda kanda riigi ehitamise väsitava töö ning valitsemise raske koorma ja kuidas meie ülejäänud saaksime siis külluslikku elu nautida, olime õnnelikult valmis taanduma. Püha Jumal, kui naiivsed me olime kõiki volitusi poliitikutele andes – nad asusid kohe innukalt seda riiki oma näo ja vajaduste järgi ehitama.
Nüüd imestame, kuidas saab nii olla, et tühine käputäis on meid kõiki oma väikese sõrme ümber keeranud!
Eestis on jämedalt võttes kõigisse parteidesse kokku suudetud värvata vaid viis protsenti elanikkonnast. Võib julgelt väita, et kaks kolmandikku sellest viiest protsendist on passiivsed parteilased, kes ei tea ööd ega päeva sellest, mida nende nimel tehakse selleks, et ülejäänud üks kolmandik saaks järjekordsetel valimistel omavahel võidelda õiguse eest meid valitseda. Me oleme alandlikult sellega leppinud ja võtame iseenesestmõistetavalt, et valimised ongi selleks, et keegi saaks meie üle võimu võtta. Ja need, kes siis meie enda häälte najal võimule tõusevad, võtavad iseenesestmõistetavalt, et neil ongi õigus valitseda ja teha meiega, mis pähe tuleb: kehtestada magusamaks, saata mingi hulk meist Läti piirile viina ostma, võtta vastu seadus, mille järgi osa rahvast peab jääma hariduseta, sest mida rohkem on harimatuid, seda kergem on valitseda… Nad usuvad siiralt, et ainult neil on õigus, ega mõista, miks meie seda veendumust ei jaga.
