Kersti Saadlo / foto: Merli Antsmaa
Teist korda peetud festival oli vapustavam kui eelmine. Seekord oma mastaapsusega ajas ja ruumis.
- aastal toimunud Särin kandis alanimetust Rapla Uus Teatri- ja Muusikafestival ja oli kodune, sõbralikult särisev ja soojaandev, meenutades kohati Tallinna Uue Maailma festivali kunagise kapsaaia melu. Selle aasta festivali alanimetus oli juba auväärne ja professionaalne Kultuurifestival. Alaprogrammideks muusika, kirjandus, teater, kunst ja film. Ka festivaliala oli laienenud. Lisandunud Raplamaa kaasaegse kunsti keskus koos näitusega „Elu maal“ tõi festivalile täiesti uue energia.
Avar ja kolme helendava ekraaniga osalejaid ümbritsev ruum, kus esinejate taustaks helendav tähistaevas, laiendas festivali igavikulist mõõdet. See mõõde tekkis tasapisi ja õrnalt, sest esimesel sisenemisel näituseruumi mõjus mõni installatsioon pigem agressiivsena. Alles kunstnikepoolne eksponaatide tutvustamine muutis selle ruumi kodusemaks, sest ruumi tekkis vaikus, aga eelkõige hakkas hiljem, erinevate esinejate taustaks olev helendav tähistaevas võimendama midagi, mida on raske sõnul seletada.
Esimene tähistaeva ees esineja oli kammerkoor Head Ööd, Vend Pärt Uusbergi juhatusel. Kenasti ette kantud Eesti kooriklassika teosed kontserdi esimeses pooles jäid selle ruumi suhtes kuidagi neutraalseteks, side noorte kunstnike loodud tähistaeva kujutisega tekkis minu jaoks alles siis, kui koor esitas dirigendi rahvalaulutöötlusi. Selline õrn igavikuline helendus nagu taustal oleval tähistaeval hakkas helendama ka nendes lauludes. Selliseid hetki oli selles ruumis kogu Särina jooksul korduvalt.
Lisaks eelmainitud alaprogrammidele tõusis festivali üheks baaselemendiks arutelu. Või ehk võiks neid publiku ees toimunud jutuajamisi nimetada ka väikeseks filosoofiliseks kaemuseks Rapla kultuurimaastikule. See, mis eelmisel aastal toimus väikestes sõprade gruppides ümber kohviku- või õuelaudade, tuli nüüd lavale publiku ette. Festivali avas Margus Mikomägi ja Loore Martma mõttevahetus, kus Martma küsis ja Mikomägi vastas. Teema – mis teeb Rapla kultuuriruumi nii eriliseks, et siit on tulnud Eesti kultuurieliiti erakordselt suur hulk andekaid noori? Ja kuigi Mikomägi luges ette mitmeid Eesti tuntud näitlejaid, kes tulid avalikkuse ette juba 60-ndatel, meenutas ta ise, et kui ta läks lavakunstikooli õppima (aasta oli siis 1974), oli tal kuidagi piinlik tunnistada, et ta tuleb Raplast. Et tuleb sellisest igavast alevist, kus midagi ei toimu.
Ise tulin Raplasse Tallinnast 1981. aastal ja esimene tunne oli, et siin, Tallinnast kõigest 54 km, on aeg aeglasem, peaaegu isegi seisma jäänud. Tallinnas olid viimase kolme aasta sees toimunud üha kiirenevas ajas Arvo Pärdi tintinnabuli stiili maailmaesiettekanded, pärast seda oli Pärt võimude survel lahkunud Nõukogude Eestist vabasse maailma.
Oli toimunud koolinoorte protestiaktsioon venekeelse hariduse pealesurumise vastu, noorte jõhkrad ülekuulamised julgeolekuametnike poolt, 40 kiri jne. Tallinna õhk särises, hoolimata võimu stagneerumisest, uuest värskest puhangust, aga Rapla keskkoolis loeti aktustel ikka ilmekalt luuletusi Leninist ja tehti muidki tegevusi, mis pärit 1950-ndatest.
Kuidas, mille toel ja miks on Raplast nüüd, sellel sajandil kujunemas üks Eesti omanäolisemaid ja aktiivsemaid kultuuripiirkondi, sellele Mikomägi käest ühest vastust ei tulnud. Et Raplas on erilised õpetajaisiksused, kelle hulgast tõusetus eriti Valter Uusbergi nimi. Samuti tõi Mikomägi välja, kui tähtis on perekonna roll noore looja kujunemisel: perekond Eplik, Võigemast, Metssalu, Tammar… ja veel midagi, mille sõnastamiseni ei jõutud.
Särinat siin ära kirjeldada ei jaksa. Aga Särin on selline koht, kuhu mõnikord igavast Tallinnast võib julgelt kohale tulla, kui otsid midagi erilist. Muusikat, mis pole kommerts, aga ka mitte liiga elitaarne, kunsti, head seltskonda, ergastavat mõtet
Särinal ei ole liiga palju masse nagu laulupeol. Särina valgusspekter on lai. Kõigile on midagi. Lastele, noortele, vanadele.
Särin ei olnud seekord ainult sõpradevaheline loov energia. Seekordne Särin oli tugevam, see suutis luua valgust. Seda igavikulist, vaimse maailma kiirgust, mille järele me tegelikult kõik igatseme, aga alati ei tunne seda ära, sest töö tahab tegemist, asjad ajamist, raha tuleb teenida, peret ülal pidada ja väsimus murrab su pimeduse saabudes lõpuks maha.
Särin ei tekkinud tühjale kohale ja tal on veel palju arenguruumi. Noorte Rapla loojaisiksuste tulek on jätkuvalt muljetavaldav. Ja selle suurenev kooskõla ja avatus maailmale. Aga kõige tähtsam tähelepanek Särinalt ja seda juba teist aastat järjest: inimesed selles aegruumis on õnnelikud. Sellisel sisemisel moel, rahunenult, selginenult, valmis ka ise tegema ja looma midagi ilusat.
.
