Siim Solman.
Kohalike omavalitsuste volikogude valimised lähenevad. Kõikvõimalike ja -võimatute nimedega valimisliite tekib nagu seeni pärast vihma.
Nii näiteks on Kosel Sauna valimisliit, Narvas valimisliit Patriot, Tartumaal Tõde ja Õiglus, Jõgeval Uus Laine ja Sakus paljulubav Mida Lubame, Seda Ka Teeme.
Vaadates aga otsa valimisnimekirjadele ja sealsetele inimestele, avastasin end korraga mõttelt, et miks küll üks või teine inimene üldse kandideerib. Jah, meil on demokraatia ja vabad valimised on selle kõige loomulik osa, aga see ei ole vastus minu küsimusele. Küsimus on minu jaoks ennekõike pädevuses.
Olles nüüd juba ligi kümmekond aastat töötanud maakonnalehe juures, võin öelda, et mul on üsna hea ülevaade sellest, mis meie maakonnas toimub ja kuidas üks maakond või vald toimib. Sellegipoolest ei pea ma ennast kaugeltki piisavalt pädevaks, et seada üles oma kandidatuur kohalikel valimistel. Minu jaoks see lihtsalt eeldab rohkem. Jah, valimised annavad justkui võimaluse vahetada volikogusaali hapuks läinud õhk värske vastu, kuid kas see toob ka pädevust juurde?
Minu arust peaks volikogusse kandideerija tajuma väga selgelt mitte ainult valla kui omavalitsusüksuse, vaid ka maakonna kui terviku toimimist ja selle nüansse. Mõistma, et paberilt tuleb hakata lugema termineid nagu haldusreform, hankekomisjon, finantsanalüüs, meede, riigihange, munitsipaalomand, kaasav eelarve, stuktuurfond, tasakaalustatud eelarve jne, jne. Julgen siikohal väita, et valdav enamik kandidaatidest pole nende terminitega eales kokku puutunud.
Võib ju öelda, et kusagilt tuleb alustada, aga mulle siiralt meeldiks, kui minu kodukandi volikogu olekski kohe valmis ja toimiv üksus, sinna valitud inimesed on kodutöö põhjalikult teinud ja saavad aru, et volikogus peaks asju ajama täie tõsidusega ning määrused ja eelnõud ei ole pelgalt paber, vaid see puudutab tihtipeale suurt osa elanikkonnast. Seda enam, et haldusreformijärgne olukord eeldab kahtlemata volikogudelt veel enam selget pead, mõistlikke inimesi, kainet otsustusvõimet – ühesõnaga teravaid pliiatseid.
Muidugi, alati annab ju lihtsalt targa näoga kaasa noogutada ja allkirjastada dokumente, mis tagavad selle, et iga volikoguliikme koduväravani viiv tee saab tolmuvabaks. Kahtlemata ongi seal inimesi, kes lähevad sinna ikkagi ennekõike mingit isiklikku agendat ajama ja tähtsate arutelude juures lihtsalt vaikivad.
Seega loodan siiralt, et vähemalt siin Raplamaal saab värske volikogu olema tegus, asine ja täidetud inimestega, kes ka teavad, mille poolt või vastu nad hääletavad.
Ma ei taha kellelegi näpuga näidata ja inimestel on täielik õigus ja vaba voli kandideerida, aga selline üldine igal-kingsepal-oma-liistud-printsiip võiks ju ikkagi olla lähtepunkt.
