SISUTURUNDUS
Rapla vallavolikogus oma arvamuse selge väljaütlemise poolest tuntud ettevõtja Kristjan Aller on olnud volikogu liige viimased neli aastat. Rohkelt kõneainet on ta pakkunud mitme teema arutelu juures. Viimati kaitses Aller Rapla nimetamist korvpallipealinnaks. Tuntud on ta ka ettevõtlust ja turumajandust toetavate sõnavõttude poolest.
Varem on ta nimetanud valla asjaajamist kolhoosiaegseks ja pidnud õigeks näiteks hooldekeskuse teenuse pakkumise delegeerimist erasektorile. Ka vallavolikogu tööga kursis olevad inimesed on öelnud, et äsja lõpetanud volikogu koosseisu kõige suurem üllataja oligi just positiivses võtmes Aller. Korduvalt muutis ta koalitsiooni olemise mitte ainult ebamugavaks, vaid lausa närviliseks. Ise ütles ta, et ei ole tahtnud kedagi tahtlikult kiusata, vaid oma tegevusega soovis ta juhtida tähelepanu, kuidas saaks olukordi lahendada mõistlikumalt.
Olles samal ajal EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse nõukogu liige, on teda seostatud ka Alu kurikameestega. Ettevõtjana ulatub Alleri haare Eestist palju kaugemale.
Neli aastat tagasi kandideerisite kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel Reformierakonna nimekirjas ja saite korraliku tulemuse 179 häälega. Miks te kandideerite sel aastal valimisliidu nimekirjas?
Reformierakonna nimekirjas kandideerisid toona mitmed mu head sõbrad ja ka mulle tuli kutse kandideerida sealses nimekirjas. Kuigi erakonna liikmeks ma ei astunud, pean tunnistama, et olen ka maailmavaatelt liberaal, mistõttu tundus toonane valik seetõttu kõige õigem. Mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et omavalitsuse tasandi poliitikutel ei pruugi erakonna vaadetega olla mingit seost ja see pole ka omavalitsuse vaatevinklist ülemäära tähtis.
Seekordne kandideerimine Valimisliidu Ühtne Kogukond nimekirjas on seotud eeskätt Aare Heinvee naasmisega kohalikku poliitikasse. Kuigi olin juba oma mõtetes loobunud seekordsest kandideerimisest, ei pidanud ma võimalikuks öelda “ei” sõbra kutsele oma meeskonda tulla. Samas arvasid ka paljud teised sõbrad-tuttavad, kelle arvamust ma oluliseks pean, et ma peaksin kindlasti kandideerima, ja selline õlale patsutus annabki kandideerimisele mõtte.
Kas te eelistaksite olukorda, kus kohalikku elu suunavadki erakondade asemel valimisliidud?
Kuna vaated pole olulised, tekib küll küsimus, milline on siis erakondade roll kohaliku elu korraldamisel. Kui ainsad eesmärgid on oma logode tutvustamine ja meelsuse kujundamine Riigikogu valimisteks, siis võib küll nii järeldada. Kuigi minu hinnangul ei ole see peamine probleem. Kõik sõltub ikkagi inimestest. Erakondade liikmete hulgas on väga asjalikke inimesi ja ei ole mõistlik asjalikke inimesi kõrvale jätta pelgalt erakonda kuulumise tõttu. Ma arvan, et paljude omavalitsuste probleem ei ole mitte erakonnad, vaid stagneerunud poliitiline eliit.
Kas teil on ambitsiooni pürgida Rapla vallavanema või volikogu esimehe kohale?
Selliseid küsimusi on esitatud ka varem ja seni olen öelnud konkreetse „ei“. Olen ettevõtja ja poliitilised ametikohad mind ei ahvatle. Ma kandideerin seetõttu, et ma lihtsalt sooviksin oma koduvalla tegemistes kaasa rääkida ja ma tunnen, et mul on midagi pakkuda. Samas elu on õpetanud, et „ära iial ütle iial“! Veel neli aastat ja mõni kuu tagasi ei olnud mul ambitsiooni kandideerida ka kohalikel valimistel, kuid juba mõne kuu pärast oli volikogu liikme staatus tõsiasi.
Mis väljakutseid tõstatab haldusreformi käigus loodav suur Rapla vald? Kuidas nende väljakutsetega toime tulla?
Ma ei ole haldusreformi läbirääkimiste juures olnud, mistõttu olen võib-olla hinnanguid andes ülekohtune, kuid kõrvaltvaatajana tundub, et praegune protsess on liialt keskendunud sellele, milline saab olema suure valla juhtimismudel. Ehk siis maakeeli muretsetakse peamiselt ametnike töökohtade ümberjagamise pärast. Kuigi juhtimismudel on oluline, saab minu hinnangul siiski peamiseks väljakutseks, kuidas tagada väheneva tööealise elanikkonna tingimustes teenuste saadavus ja kvaliteet.
Põhimõtteliselt peaks lähtuma sellest, et kui erasektori töötajaskond väheneb ja napib töötajaid, ei saa avaliku sektori töötajaskond jääda samaks või suureneda. Märksõnadeks oleks siin efektiivsem juhtimine, bürokraatia vähendamine, kaasavam poliitika, investeeringute parem eelarvestamine jne, kuid paraku ei ole kuulnud, et nende teemade üle oleks arutletud.
Kuidas vältida Raplaga ühinevate Raikküla, Juuru ja eriti keskusest eemale jääva Kaiu ääremaastumist?
Ma olen lühemat või pikemat aega elanud või viibinud kõikidel kontinentidel Austraaliast Ameerikani. Tuleb tunnistada, et kui „elu kiirteelt“ vaadata, on justkui terve Eesti üks ääremaa, aga ometigi me elame siin – ja üldjuhul oleme selle üle uhked. Minu kogemus ütleb, et ei ole sellist nähtust, kus kõik hea on koondunud ühte piirkonda ja halb teise piirkonda. Pahatihti on nii, et seal, kus majanduskasv on 10% aastas, on puudus puhtast õhust, kus on külluses naftat, seal pole puhast vett, kus on mõnus kliima, seal on looduskatastroofid, kus on kõrgemad sissetulekud, seal ei ole elu kuigi turvaline jne.
Ühesõnaga, nn ääremaadel elamisel on oma eelised ja oma puudused. Kui me eelistame puhast loodust ja privaatsust, siis samal ajal ei ole mõistlik eeldada, et uksest välja astudes ootab meid valgustatud tänav ning läheduses on töökohad, ühistransport, valik erinevaid kauplusi, kino, klubi- ja spordisaal. Lühike vastus oleks, et ääremaastumist saavad vältida ainult seal elavad inimesed, nii et nad oma kodukohast ära ei koli. Mida rohkem ja tegusamad on inimesed, seda rohkem pakutakse ka tooteid ja teenuseid ja tõuseb kohapealne elukvaliteet.
Te olete EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse nõukogu liige. Kas te olete usklik inimene ja kui olulist rolli mängib teie elus religioon?
Kuigi koguduse nõukogus me tegeleme pigem materiaalsete kui eksistentsiaalsete küsimustega, olen alati püüdnud mõista elu mõtet ja otsinud vastuseid religioonist, teadusest ja mõtisklenud filosoofia üle. Ma usun, et suures plaanis on elu mõte palju sügavamal kui lihtsalt söömine, joomine, magamine, mured-rõõmud ja nipsasjakesed. Selle kõige lahtimõtestamine mängib minu kujunemise juures väga suurt rolli.
Kuidas kujunes välja teie liberaalne maailmavaade?
Küllap see on kujunenud kompleksselt ühiskondlikust tunnetusest, arusaamisest, kuidas toimib jätkusuutlik majandus ning filosoofiliselt väljendades, jumalikust plaanist inimest arendada. Ma usun, et meil kõigil on oma ettemääratud õppetunnid ja selleks me sünnime erinevatena, erinevates keskkondades. Kõik sotsialistlikud katsed luua võrdsete ühiskondi on lõppenud ajaloo prügikastis, sest inimese loomus ja võimed on individuaalsed.
Ma arvan, et on kõige parem, kui ühiskondlik õiglus lähtub ühesugustest reeglitest, mis loovad kõigile ühesugused võimalused eneseteostamiseks, ja edasi peaksid inimesed ise vastutama oma heaolu eest. Arvan, et ühiskondades, kus topitakse inimestele juba enne kukkumist padi alla, õpetatakse abitust ja võetakse inimestelt võimalus ennast maksimaalselt teostada. Ma tean, et see kõlab karmilt, aga ma usun, et kukkumine on mõnikord inimestele nende arengu juures vajalik. Olen veendunud, et meie vääramatu kohustus on alati püüelda paremuse poole, olenema sellest, milline on meie loomus või võimed ja kas me sünnime rentslis või kuldlusikas suus.
Tean, et teile on südamelähedane inimeste vaesuse ja rikkuse teema. Kuidas võiks parandada inimeste finantskirjaoskust ja kas seda tuleks õpetama hakata juba koolis?
Tegelikult on see teema palju laiem kui ainult finantskirjaoskuse õpetamine. Minu lähenemine sellele on samuti seotud veendumusega, et inimese kohustus on püüelda alati vaimse ja füüsilise paremuse poole. Mõtet näen selles, et rikkus ei tähenda ainult raha, vaid pigem silmaringi. Minu hinnangul ei pea olema palju raha selleks, et teha sporti, nautida kunsti või lugeda raamatuid. Seejuures kõige tähtsam on mõtlemine, mis on kõigile inimestele omane, kuid oluline on mõtete kvaliteet. Seega ma arvan, et vaesus ei ole pahatihti korrelatsioonis rahaga, vaid on pigem seotud inimese mõttemaailma ja elustiiliga.
Koolis finantskirjaoskuse õpetamine võiks olla elementaarne, kuid tegelikult tuleks seejuures lapsi esmalt õpetada ettevõtlikult mõtlema, enda võimeid leidma ja eeskätt endasse uskuma. Ma olen täiesti veendunud, et paljudes alumistes detsiilides elavates peredes on väga andekaid lapsi, kuid enamasti nad ei realiseeri ennast, sest nad ei oska näha võimalusi. Nende potentsiaali mitte märgates või lahendades probleemid sotsiaalabiga, kultiveeritakse abitust ja luuakse uus põlvkond, keda tuleb jälle aidata.
Nõiaringist väljatulemiseks tuleks kaardistada laste anded ning õpetada neile, kuidas seada eesmärke ja kuidas leida motivatsiooni nende poole püüdlemiseks. Väljakutsetesse tuleks suhtuda ütluse järgi, et „see, kelleks sa sünnid, on jumala kingitus sulle, see, kelleks sa enda kujundad, on sinu kingitus jumalale“.
Kuidas te suhtute metseenlusesse – kunsti ja teaduse toetamisse?
Ma arvan, et metseenlus on terve ühiskonna tunnus. Siinkohal võib arutleda filantroopia, vabatahtlikkuse või heategevuse vajalikkuse üle laiemalt. Ma arvan, et heategevus on eelkõige kasulik selle tegijale. Ma olen seda mõtet ka varem väljendanud, et raha, kuulsus ja võim on kaduvad väärtused. Kestvad väärtused on need, mille abil suudame muuta enda ja meid ümbritsevate inimeste elu paremaks.
Rapla ajaloos on tuntud sellised mehed nagu Jaan Rütman ja Rudolf Veinberg. Rütman oli Rapla rahvamaja ehituse initsiaator ja Veinbergi eestvedamisel toodi Raplasse Paldiski ühisreaalgümnaasium. Kuidas te näete, kui palju on tänapäeva ettevõtjad valmis oma aega ja raha pühendama kogukonnale kasulike projektide edendamisse?
Hetkel on tõenäoliselt meie kandi silmapaistvaim näide OÜ Raikküla Farmer, kes edendab Raikküla kultuurielu ja peab üleval kohalikku kultuurikeskust. Kuid selliseid näiteid, kus ettevõtjad on terve varanduse või kogu oma aja kulutanud mingile kogukondlikule projektile, võib tuua ridamisi tervest maailmast. Praegu on teada, et maailma kõige rikkamad ettevõtjad on algatanud kampaania Giving Pledge, millega on liitunud üle 30 miljärdari, kes kõik on valmis poole oma varast andma projektidesse, millega soovitakse parandada tervishoiusüsteemi ja haridustaset.
Veelgi põnevamad projektid on SpaceX, SolarCity või Tesla Motors. Esimeses on võetud eesmärgiks arendada kosmosetransport sedavõrd odavaks, et iga inimene saaks seda endale lubada, ning teistes pühendavad ettevõtjad kõik oma finants- ja ajaressursid selleks, et peatada kliima soojenemine. Võiks öelda, et ettevõtjad on valmis vedama mitte ainult kogukonnale, vaid lausa inimkonnale kasulikke projekte.
Teie kohta on öeldud, et te olite Alu kurikameeste grupi juht. Kuidas te sellele vastate?
Lühidalt pean vastama, et sellisel ütlusel pole mingit alust. Kuid pikema selgitusena püüan lahti mõtestada, millest tõenäoliselt selline ütlus pärineb. Minu iseseisev elu algas 90-ndatel, ajal, mil oli tavapärane, et mida suuremad olid musklid, seda rohkem liikus raha, seda kallim oli auto ja seda rohkem tüdrukuid oli seltskonnas. Pean tunnistama, et noore mehena tundus selline elustiil ahvatlevana ja paraku kõige üle, mida toona sai öeldud ja tehtud, loomulikult uhkust tunda ei saa.
Seda võiks võrrelda justkui nõukogude ajal NLKP-sse astumisega, mis oli põhimõtteliselt ainuke kiire võimalus karjääri tegemiseks, kuigi tee selleks ei pruukinud eetiline tunduda. Aga mida aeg edasi, seda rohkem mõistsin, et sotsiaalne staatus hakkab sõltuma töökusest ja nutikusest ning selline jõupositsioonilt asjaajamine on perspektiivitu. Umbes samal ajal eelneva sisekaemusega sündis minu esimene laps. See oli kindlasti üks pöördeline hetk minu elus, mis tõi kaasa hoole ja vastutuse. Seejärel lõpetasin gümnaasiumi ja ülikooli. Väärtushinnangud muutusid.
Ma arvan, et kui küsiksite nende käest, keda te kurikameesteks nimetate, siis nad ütleksid teile, et ma pole kunagi vägivalda heaks kiitnud ning pigem olen oma sõpru ärgitanud pahandustest eemale hoidma. Ma arvan, et elus peaks lähtuma Immanuel Kanti kategoorilisest imperatiivist, et enne, kui midagi tegema hakkan, mõtlen – kui kõik nii teeks, kas maailm muutuks paremaks või halvemaks. Mulle meeldib ütlus, et “mitte keegi ei saa aega tagasi kerida ja uuesti alustada, kuid igaüks saab asjadele uut moodi lõpu teha”.
Täna, 41-aastasena ja kolme lapse isana, vaatan sellele ajale tagasi ja nendin, et tähtis on märgata elu olulisi õppetunde ja need võimalikult varakult selgeks saada. Ma ei taha olla kinni minevikus, et mitte lasta mööda võimalust teha midagi uut. Täna elan oma elu nii, nagu ma seda elada soovin, ning ma tean, et ma ei lõpeta kunagi õppimist.
