Mari Tammar / foto: erakogu
On tõeline sügishommik, madala halli taeva ja tugevate vihmahoogudega. Mina lähen aga täna matkale!? Ent vahel tulebki ennast proovile panna ja mugavustsoonist välja astuda.
“Kui küsida täna, kas ma teen seda, mida teeksin ka maailmalõpu eelõhtul, siis kindlasti see nii pole,” kirjutas Romet mulle 2015. aasta detsembris. Nüüd, pea kaks aastat hiljem, on kõik muutunud. Matkasaapad jalas ja suur seljakott tagaistmel, võtab ta mind auto peale – tänaseks on tema kirg ühtlasi ka tema töö.
Romet Vaino on 30aastane Raplast pärit noor mees, kes vahetas hiljuti müügivaldkonna looduses kulgemise vastu. Ta korraldab loodusmatku, on harrastuskalamees, kirjutab lummavat loodusblogi metaloodus.ee ning plaanib oma ettevõtte lisaharuna hakata teistele organisatsioonidele loodusest inspireeritud siseturundust looma. Olgugi, et ta on Tallinna Ülikoolis lõpetanud keskkonnakorralduse eriala ning omab laialdasi teadmisi meid ümbritsevatest maastikest, pole tema loodusele lähenemine siiski traditsiooniline. Ta käib maastikel otsimas seoseid looduse ja inimloomuse vahel.
Ta usub, et loodus võib olla julgustaja, inspireerija ja uute mõttemustrite looja ning ta on veendunud, et läbi looduse on võimalik leida rahulolu ja saada vastuseid. “Dialoogid maastikega ehk mees metafooride otsingul,” on tema järjest enam lugejaid haarava blogi pealkiri, kus ta oma rännakutest ja äratundmistest kirjutab.
Uurin Rometilt, millised on tema ekstreemsemad maastikul käigud. Ta viitab ühele jaanipäeva matkale (mis kujunes pikemaks, kui ta esialgu planeeris), ent nendib, et enamasti paneb loodus teda proovile kalal käies, kui ta vööni (vahel ka rinnuni) kahlamispükstes lanti loopimas ehk kahlamas käib. Eriliselt tõmbabki Rometit rappa ja rannikule. “Merel ja rabal on minu arvates teatud sarnasus, nad mõlemad on pisut salapärased ja ohtlikud,” mõtiskleb ta.
Kalastamise juurde jõudis Romet 2013. aastal. “Esialgu oli see nagu armumine, emotsioonid käisid üle pea,” meenutab ta muheledes. “Tavaliselt läheb aega, kui algaja kahlaja õige koha leiab ja kala kätte saab, aga minul õnnestus see esimesel korral. See lisas oluliselt indu ja siis tuli ette ka 12tunniseid kahlamispäevi – päikesetõusust päikeseloojanguni. Nüüd on aga aru pähe tulnud,” naerab Romet ja ütleb, et tänaseks mahuvad harilikud püügipäevad 4-5 tunni sisse. Samas tunnistab ta, et toona oli kalalkäik rohkem teraapia eest, sest ühe lühikese perioodi sisse langesid keerulised ajad nii tööl kui eraelus. “See, millega ma tegelesin, ei pannud enam silmi särama,” meenutab Romet. Praegu säravad tema silmad aga väga kirkalt ja seda muuseas sõltuvalt maastikust erinevates värvides.
Too keerulisem aeg tõi Rometi ellu äratundmise, et just loodus on see, mis pakub tasakaalupunkti ja aitab oma nähtamatute instrumentidega argimuredes selgust luua. “Kui vaadata klassikalist arusaamist edust, olin toona madalal, aga loodus andis enesekindlust ja pani asju teisest perspektiivist nägema,” selgitab ta. Arutleme selle üle, et oleme inimestena oma loomulikust keskkonnast võõrdunud ning võtnud üle tehismaailma ja seal kehtivad mudelid. “Selle asemel, et oma elus olevate ebakõlade üle kurta, tuleks leida endale sobiv jõesäng, milles kulgemine rõõmu pakub,” julgustab Romet püüdlema ka teisi oma unistuste poole. Viimaste kuude jooksul on ta oma ööretkedel viinud pimedasse rappa räätsamatkale ligi sadakond inimest. Eesootaval nädalavahetusel on tulemas aga päikesetõusu ja päikeseloojangu retked Palasi rappa.
Nuusuta, maitse ja kombi
Oleme jõudnud Jalasele ja jätame auto teeserva. Alustuseks sammume mööda metsaveorada ning pöörame siis raiesmikule, kus meid tervitab häälekalt üks pasknäär. “Tavaliselt nii häbelik lind,” kommenteerib Romet.
“Ma loen praegu palju meelte kohta,” jagab ta. “See on huvitav, et inimene on evolutsiooni käigus oluliselt optimeerinud võimekust oma viit meelt kasutada.” Ta peab silmas, et meie tajud kohanevad vastavalt vajadusele. “Mõned koopas elavad loomad ei vaja praktiliselt üldse nägemisvõimet või näiteks koera meeled on palju nõrgemad kui hundil. Praegune läänelik eluviis viib aga inimest ka järjest enam selleni, et meie meeled nõrgenevad,” nendib Romet ja püüab sellepärast oma looduses kulgemistel tajuda maastikku võimalikult mitmekesiselt. Märkasin juba enne, et ta napsab juhuslikke lehti, laseb kätega üle noorte puudekasvude või haarab siit-sealt oksakesi. Ta nuusutab, katsub ja kuulab metsa, pidades sellist mängulist kogemist põnevamaks kui jälgede ajamist või liikide määramist. Samuti usub ta, et sellisel viisil tuleks looduse juurde tuua ka lapsi, mitte alustada faktide õpetamisega.
“Ma ei ole kuulnud, et ükski loomaliik oleks oma kuulmismeelt optimeerinud,” jätkab Romet, “aga seda teeb seesama, mis seal taevas on.” (Näitab näpuga lennuki suunas, mis on just oma mürinaga metsa kohale kerkinud). “Helireostus on nii tugev, et suurtes rahvusparkides ei kuule saakloomad enam kiskja tulekut ja konnad ei kuule oma potentsiaalset kaasat.” Nagu inimesedki, mõtlen mina. “Mul on tuttavaid, kes ei saagi teisiti, kui raadio või telekas peab koguaeg mängima,” räägib Romet, keda pigem selline taustamüra häirib. Kodus kuulab ta meelsasti Arvo Pärdi muusikat, sest naudib seda, kui lastakse üksikul helil (noodil) kõlada.
Sisetunde järgi edasi
Rometis on peidus terve värvide palett, mis mahutab väga erinevaid tonaalsusi. “Enamik inimesi näevad mind sellise rahuliku ja pigem kinnisena,” usub Romet, aga see on ainult üks kiht paljudest, mis temas peidus on. Ühel hetkel oli ta avastanud, kuidas vanade sõpradega enam teed ei ristu ja kui ristuvad, siis jäävad jutud kuidagi lihtsa “mis-teed-siis?” tasandile. “Ma hakkasin isegi muretsema, aga mõtlesin siis, et kui teen seda, mida armastan, siis jõuavad minuni ka need inimesed, kellega on ühised teemad ja arusaamad.” Tänaseks on loodusretked ja blogi viinud teda kokku paljude huvitavate inimestega.
Vahepeal on hakanud vihm üha tugevamini sadama ning tahedalt kuuse- ja männialuselt oleme jõudnud rabametsa, nii et vett on korraga nii pea kohal kui jalge all.
“Ma ei tea, kus me täpselt oleme, kui ma nüüd päris aus olen,” tunnistab Romet. See mind aga sugugi ei hirmuta, sest temaga on kuidagi kindel olla. “Tuleb sisetunde järgi edasi minna,” muigab ta. Rometil ja rabametsal on nimelt omamoodi põnev suhe. “Kui ma sellisesse kohta satun, ütleks mets nagu “Sina jälle siin!” Sellisel maastikul on kõige keerulisem orienteeruda ja see on koht, kus loodus kipub mulle ikka vimkat viskama – meil käiks nagu selline võistlus, et kes sellel korral peale jääb, kas mina või rabamets,” jutustab Romet mahlakalt.
Röövikust liblikaks
Seekord jõuame siiski rabametsast välja ühele avarale sihile. Ka päike otsustab suurejooneliselt välja tulla, lüües vihmapiisku täis metsa korraga sulnilt särama. Üle metsatuka kõlavad taas ühe linnu hõiked. Kuulatame ja Romet arutleb, et pole varem siinkandis sellist kuulunud. “Ilmselt mõni kulliline.”
Siis otsib ta meile ühe kuivema kuusealuse ja keedab priimuse peal teed. Kui ta segamiseks kaant avab, tõuseb minu poole mõnus piparmündipilv. Mõneti kurbusega nendib Romet, et oleks pidanud suvel rohkem angervaksa korjama, ent tema koduaiast pärit piparmünt maitseb ka väga hästi.
Toetan end kuusetüvele ja vaatan läbi vihmapiiskades pärlendava metsa päikest. „Kuskil peab alguskokkukõla olema, kuskil suures looduses, varjul.” Juhan Liiv. Just nende sõnadega alustab Romet oma metalooduse blogi.
“Ma olen see hea näide, kuidas asju elus mitte teha ja kuidas siis lõpuks neist õppida,” võtab Romet oma loo kokku, tundes rõõmu sellest, et julges turvaliselt rajalt kõrvale astuda. “Ma olen nagu röövikust arenenud liblikas ja varsti leian oma tiivad ka üles,” ütles ta mulle mõni päev varem.
