Me vastutame oma tuleviku eest

Raplamaa Sõnumid.

Viis päeva enne valimisi peab keskmine kodanik tõdema, et tegelikult ei ole tal üldse veel selge, mis hakkab sündima järgmisest esmaspäevast. Tunnistagem, et keegi pole tahtnudki temaga väga rääkida sellest, mis tulemas.
Raplamaa Sõnumite kuuajapikkune kogemus valimiseelsete debattide korraldamisel kinnitab kartust, et tegelikult ei ole meist keegi, staažikad poliitikud kaasa arvatud, väga kindlad selles, mis nädala pärast, kui valimised läbi, võitjate nimed teada ja reformid ka tõeliselt käivitunud, juhtuma hakkab.
Ühes võib siiski kindel olla – maailma lõppu ei tule ka seekord ja elu saab ilmselt jälle rahulikult edasi minna. Kahtlane muidugi, kas miski nendest suurtest muutustest, mis meid kõiki juba lähikuudel ees ootavad, ka paremaks läheb. Aga küllap me harjume pikkamööda. Ka kõigi uute probleemidega, mis reformidega paratamatult kaasas käivad. Ega see meil esimene kord ole. Mida eakam inimene, seda rohkem on neid uusi harjumisi olnud ja lõpuks on kõigega hakkama saadud ja leppima pidanud. Seda enam, et paljudele tulevastele otsustele oleme ju ise piltlikult öeldes oma häält andes (või andmata jättes) ise alla kirjutanud.
Selles mõttes on tavakodaniku ehk siis nn „lihtsa valija“ roll tuleviku vormimisel hetkel eriti oluline. Ka need poliitikud, kes meid on toonud siia, kus me praegu seisame, said ju ikka ainult meie enda häältega võimule, ise ei ole keegi ennast krooninud. Vähemalt esialgu veel mitte. Selleks, et isehakanud valitsejaid ka tulevikus ei tuleks, ongi äärmiselt oluline enne pikalt mõelda, kui kellegi poolt hääletada. Mõnda endale sümpaatset kandidaati esile tõstes tuleb tõsiselt mõelda ka sellele, kes temaga ühes nimekirjas on ja mida nad koos teha on lubanud. Kas kõik, mida muuta või ümber teha tahetakse, on meile, kodanikele, ikka vastuvõetav.
Paraku, nagu juba alguses sai öeldud, ei tea valija väga hästi, mida tema häälega pärast valimisi tegema võidakse hakata. Meid ei ole nendesse asjadesse pühendatud, mis tegelikult peaksid väga otseselt meid kõiki puudutama. Meiega ei ole tahetud kohtuda, et ausalt silma vaadata ja rääkida sellest, milleks me peaksime valmis olema. Pühendamiseks ei saa ju nimetada seda üleüldist sõnatoodangut, millega viimastel nädalatel meie postkaste on ummistatud.
Seega, head kaaskodanikud, hääletagem ainult nende poolt, kes on soovinud meiega ausalt suhelda ja kelle senised sõnad ning teod on usaldust äratanud!