Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Seoses valimistega ketras mul peas kaks lauset, ema öeldud „Eesti ilm ja Eesti valitsus on sarnased, lubavad üht, kuid teevad teist“ ja George Orwelli hoiatusromaanist „1984“ pärit „Võimu eesmärk on võim“. Lootus küll on, et seekord pukki pääsenud ei kuritarvita oma võimu ja tõesti teevad kõigi inimeste elu paremaks.
Orwelliga aga tahaks jätkata. Kes tema parimaks teoseks nimetatud romaani „1984“ lugenud on, mäletavad ilmselt, et seal valitses ühiskonda Suur Vend. Ja kes sellest kuulnud pole, teab siis ehk Sauronit „Sõrmuste isandast“, kes teadis oma käsilaste kaudu kõike. Ega see vist olegi enam mingi saladus, et selline Suure Venna sauronlik silm jälgib meid pidevalt.
Viimastel aastatel on päris palju juttu olnud kiibistamisest ja kui hea see on. Osa inimesi on aga sellele kategooriliselt vastu, kuna selle kiibi abil saaks inimest väga kergesti mõjutada ja info tema käikude ja tegemiste kohta oleks väga kergesti kättesaadav. Ühest küljest ollakse meil ülimalt karmid igasuguse andmekaitsega, mingit infot kuhugi ei jagata, samas aga kannab enamus meist kaasas ja kasutab tehnikavidinaid, mis on hullemad kui kiibid ja igapäevaselt registreerivad ära, mida me sööme, milliseid teid pidi liigume, kellega ja kus kohtume, millise poeketi riideid eelistame, milliseid saateid vaatame, millist muusikat kuulame. Ja tänu sellele infole söödetakse meile ette vastavat reklaami, et me ikka aina enam tarbiks ja ostaks ja kulutaks.
Selline olukord, kus Google’st otsitu ilmub sponsoreeritud reklaamina ka sotsiaalmeediasse, on veel kuidagi arusaadav. Kuid reklaam mingi toote või teenuse kohta hakkab tulema ka siis, kui sellest vaid rääkida. Alguses tundus selline asi naljakas, kuid tegelikult on see päris kõhedust tekitav. Naaber ei pruugi isegi me nime teada, kuid teatud valitsusorganid teavad meist praktiliselt kõike. Vaid me mõtted, mida välja ei öelda ja kirja kuhugi ei panda, jäävad saladuseks. Kui muidu öeldakse, et seintel on kõrvad, siis õigem oleks öelda, et tehnikavidinatel on kõrvad.
Võiks ju mõelda, et see on lihtsalt juhus või sünkroonsus, kuid oleme seda pereringis vahel katsetanud ja see toimib. Lihtsalt räägime mingist väga kindlast asjast ja mõne hetke pärast on näha, kuidas selle märksõna peale näiteks Facebookis vastav reklaam, artikkel või lause ette tuleb. Näiteks rääkisime sihilikult lameda maa teooriast ja õige pea viskas Facebookis ette paar päeva varem kalambuuri kommuunis postitatud lause: „Lameda maa teooria uskujad ei saa kunagi sõita ümbermaailmareisile“.
Hiljuti oli juhus, kus mehed rääkisid autodest ja nende varuosadest ning umbes tunnike hiljem tuli ühe mehe telefonile tundmatult numbrilt sõnum, mis reklaamis autode varuosasid müüvaid kohti. Olukord oleks arusaadavam olnud, kui tegemist oleks olnud nutitelefoniga, kuid sõnum tuli tavalisele, nuppudega telefonile. Lihtsalt kokkulangevus või on Suure Venna kõrvad tõesti igas seadmes sees?
Kogu elu on nii tehnikapõhiseks aetud, et lausa jube kohe. Orwelli kirjeldatud maailm, mis kunagi tundus ebareaalne psühholoogiline õudukas, on saanud meie argipäevaks. Lause „Suur Vend jälgib sind“ pole ammu enam lihtsalt lause raamatust.
