Kihnu Virve kui meie oma dalai-laama

Stina Andok.

Viibisin möödunud nädalavahetusel ühel üritusel, kuhu oli esinema kutsutud teiste hulgas ka Kihnu Virve. Peab tõdema, et erilist ootusärevust see teadmine minus ei tekitanud.
Üksjagu uudishimulik olin küll, et kuidasmoodi üks 89-aastane naine ikkagi lavalaudadel kõlada ja paista võib, aga õigupoolest polnud ma tema isiku fenomenist tolle õhtuni päris hästi aru saanud.
Kui Kihnu Virve ruumi sisenes, oli see kahtlemata hetk, mis tekitas mind ümbritsevates inimestes mõnusat ärevust. Omal moel on ta ju ikkagi kodumaine kuulsus. Oleks võinud arvata, et ta saabub kuskile eesriide taha ja meie, külastajad, kohtume temaga alles alt üles lava poole vaadates, aga ta saabus oma perega peauksest ja sammus otse külastajate keskele.
Need, kes ruumis parasjagu viibisid, pöörasid oma pilgud lahkelt saabujate poole ja jälgisid vanaproua tasaseid samme. Kihnu Virve puhul ei ole kunagi tegu ootamatusega. Sa tead täpselt, mida saad. Ta on nagu meist igaühe unistuste vanaema – väikest kasvu, seelik seljas, rätt peas ja pilk lahkelt igaühte tervitamas. Ma eeldan, et keegi teda tervitanutest teda isiklikult ei tundnud, aga ometi kallistati saabumishetkel. Võib-olla tuleb selline ülevoolav, mitte-eestlaslik maneer tema puhul just sellest tuttavlikkusest. On nagu oma ja selline vanake ka juba, mis kutsub omakorda olema tähelepanelik ja hooliv.
Kui ma aga vaatasin neid õhetavaid, naeratavaid nägusid, kes Kihnu Virvet ja tema perekonda tervitasid, tekkis mul tunne, justkui oleks Virve puhul tegemist meie oma kodumaise dalai-laamaga. Eelkõige selles mõistes, et ta tuleb ja kogu ruum täitub temaga. Inimesed muutuvad tema ümber automaatselt pisut rõõmsamaks, õrnemaks, tähelepanelikumaks, tahavad teda iga hinna eest ise näha, silma vaadata ja puudutada. Justkui oleks temas midagi nii väga oma ja samas ka püha.
Mõnes mõttes ongi. Kihnu on küll osa meie kodumaast, rahvusest ja kultuurist, kuid seisab teatud mõttes meist kaugel ja eraldi. Tal on omapära, traditsioonid ja sealsed inimesed on vägagi äratuntavad. Eraldatus mandrist ja n-ö linnainimestest muudab nad haruldaseks nähtuseks, kellega kohtumine võib kujuneda juba omaette sündmuseks. Kihnu Virve kui selle kultuuriosa esindusisik on muutunud seega justkui selle erilisuse suurkujuks.
Kihnult mandrile tulnud külalised näivad alati pisut rõõmsamad kui meie. Nad on tulnud küll esinema, aga samas õhkavad nad ka üleüldiselt soojust, mis tundub ootamatu ja pisut võõras. Nende saabumisega täidetakse meis laiutanud tühimik ja seega on Kihnu Virve kui heatahtlikkuse ja hoolivuse tooja, selle sõnumi levitaja. Nagu dalai-laamagi, kaastundejumala ümbersündinud kehastus. Ta tuleb ja kõik on justkui helgem ja inimesed pisut paremad.
Ei saaks ju öelda, et tema pereansambel oleks kuidagi muul moel ääretult silmapaistev. Ma ei ütle, et see, mida ma too õhtu kuulsin ja nägin, oleks olnud halb, sugugi mitte, aga küllap ei saa seda ka pidada absoluutseks tipuks. Pigem on tegemist siiski meelelahutusega ja veelgi enam minu hinnangul ka Kihnu Virve fenomeniga. Temast õhkub lihtsalt midagi sellist, et sa tahadki teda vaadata ja kuulata, saada osa tema aupaistest, lasta end täita tema soojusega. Ja kui meelelahutus lõpeb, siis sa aplodeerid, tõused püsti ja aplodeerid veel, nii et pisarad on silmis, sest eneselegi ootamatult on seletamatult uhke ja rõõmus olla.