Reet Saar / foto: Reet Saar.
Grupp Raikküla valla noori teab nüüd, kuidas valmib üks raamat. Nende ühistööna sai kaante vahele Purku külast pärit neiu Annemari Laane käsikiri “Rahapaja rada”.
Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing korraldas projektikonkursi, mille osapoolteks pidid olema noortekeskus, raamatukogu või muuseum, et neid omavahel paremini lõimida. Raikküla valla noortekeskuse juhataja ja Purku raamatukogu juhataja tegid noortele ettepaneku projektist osa võtta. Arutelude käigus tuli välja, et kohalikul neiul on olemas käsikiri, mis otsustati raamatuna välja anda.
Ettevalmistused kestsid vahelduva hooga suvi läbi. Raikküla valla IT-spetsialist Ivo Mäeoja tegi neile selgeks küljendusprogrammi ja noored koos täiskasvanutest abilistega hakkasid ise teksti paigutama ja korrektuuri lugema. Trükikoja ülesandeks jäi ainult trükkimine.
Esmalt otsiti välja väike trükikoda, mis oli nõus nii väikest tiraaži tegema (46 eksemplari). Ettevalmistusi tehes võeti arvesse nende nõudmised failile. Kahjuks mõne aja pärast sealt enam pöördumistele ei vastatud ja tuli leida uus koht. Kuna Hansaprindil olid oma kriteeriumid, tuli taas asju ringi teha. Lõpuks sai kõik tehtud ja oktoobri lõpus olid raamatud käes.
3. novembri õhtul korraldatud esitlus tõi Purkus kokku ligi 30 huvilist. Publiku ees istunud autor Annemari Laane luges tutvustuseks ette katkendi 365-leheküljelisest teekonnaraamatust. Selle sisuks on grupi noorte autoreis mööda Eestit ja kõik see, mis umbes nädala jooksul toimub. Idee kirjutamiseks andsid samalaadsed nähtud filmid.
Kuuldud katkendi põhjal võib öelda, et autoril jutt jookseb. Lugeja peab arvestama sellega, et siin on võõrkeelseid fraase – nii ju noored kõnelevad –, aga neid ei ole tõlgitud, seda peab ise tegema. Ka ei arutleta siin teemal “mis on õnn” või “kas me sellist Eestit tahtsime”, ütleb autor sissejuhatuses.
“See on kõige paremas mõttes noorteraamat, milles peegelduvad nende arusaamad ja juhtumid. Usun, et need noored, kes selle raamatu väljaandmise juures olid, võtavad nüüd muudki raamatud kätte teise tundega,” ütles noortejuht Helen Hints.
Mõistagi küsiti autorilt, kas tal on juba midagi uut käsil. “Üks tekst mul on, aga see vajab lihvimist. Uusi mõtteid mul praegu pole. Kunagi ehk kirjutan veel midagi,” vastas Annemari Laane.
Raamatu lõpus on joonistatud ka reisiseltskonna pildid. Need tegi Lisete Kabel, kes sai käsikirja esimesena lugeda ja andis sõbrannale ausat tagasisidet.
Autori autogrammiga eksemplari said kingituseks projektis osalenud abilised. Mõni eksemplar jääb ka raamatukogudele.
