Triin Toomesaar, SA Kiusamisvaba Kool tegevjuht.
Kiusamise teema on meediakajastust vaadeldes sel õppeaastal kuidagi eriti aktuaalne ning ka noorte jaoks väga oluline: väidet peegeldab hästi näiteks 2. novembril toimunud Raplamaa osaluskohvik, kus noored muuhulgas kaardistasid põhjuseid, miks kiusatakse, ja mõtlesid välja lahendusi, kuidas kiusamise korral käituda.
Kiusamine on olnud aga ka enne seda õppeaastat tõsine ja sage probleem, mis nutiseadmete ja arvukate suhtluskeskkondade aina argisemaks muutumisega veelgi mitmetahulisemaks arenenud. Kiusamise eest ei suuda enam kaitset pakkuda ka turvalised koduseinad, sest küberruumi laienenud kiusamine tuleb meie laste taskutes või muude ekraanide vahendusel koju kaasa.
Võrreldes muu maailmaga on Eesti koolide kiusunäitajad eriti kurvastavad – 2015. aasta PISA õpilaste rahulolu-uuringu põhjal on iga viies 15-aastane Eestis kiusamise ohver. Teiste rahvusvaheliste uuringute tulemused on üsna sarnased, ent sõltuvalt vanuseastmest ja koolist võib näha, et kiusuohver on lausa iga neljas koolilaps. Seega tuleks just meie koolidel võtta kasutusele meetmeid, et kiusamist ennetada ja vähendada.
Just sel eesmärgil on sihtasutus Kiusamisvaba Kool toonud Eestisse Turu ülikooli teadlaste välja töötatud ja rangete kontrollkatsetega uuritud tõenduspõhise programmi KiVa, mis sisaldab nii üldiseid kui ka juhtumipõhiseid tegevusi kiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks. Ennetustöö keskendub Eestis 1.-6. klassidele, ent programm tervikuna, sh juhtumite lahendamiseks välja töötatud vestluspõhimõtted on kooliüleseks kasutamiseks.
Põrkume oma töös aeg-ajalt – või mis siin ikka ilustada, tegelikult päris tihti! – arvamusega, et sellist nähtust nagu kiusamine pole olemas või et tegu on „kasvuraskusega”, millest lapsed varem või hiljem üle saavad. Väga mitmed ja väga erinevad rahvusvahelised uuringud aga toovad esile teistsuguse pildi.
Näiteks on KiVa välja töötanud tunnustatud teadlane Christina Salmivalli oma töös selgitanud, et 20 õpilasega klassis on tüüpiliselt paar kiusajat ning paar ohvrit – ja ülejäänud lapsed on kas kiusaja kannustajad, tema abistajad või hoopis vaikivad pealtvaatajad, kelle hulgas leidub potentsiaalne kaitsjagi, kui koolipere teadlikult nende esile tõusmist toetada oskab.
Klassis, kus kiusatakse kasvõi üht last, on kiusamine väga reaalne ja valus probleem, ning mitte ohvrile üksinda. Ohvrile, tõsi, on kiusamise tagajärjed ehk kõige otsesemad ja rängemad, tuues kaasa probleeme enesehinnanguga, ärevust, stressi, isegi depressiooni ja suitsiidimõtteid; õpihuvi ja -edukus võivad aegamööda langeda, tekkida koolihirm või langeb kiusatu hoopis ühel hetkel koolist välja. Pikaajalise kiusamise ohvril on tulevikus raskem luua lähedasi suhteid ning tal on end tükk aega keeruline väärtuslikuks pidada. Ent ka kiusajad maadlevad enesehinnanguprobleemidega. Seda enam, et kiusamist kasutataksegi vahendina oma enesetunde ja positsiooni parandamiseks. Kiusajatel on enesetapumõtteid sagedamini kui neil lastel, kes kiusamisega seotud ei ole, ning kui kooliperel ja teistel lähedastel täiskasvanutel ei õnnestu kiusajat oma rollist välja astuda aidata, kasvab selle lapse risk sattuda noorukina kuriteoga arvele.
Kõrvalseisjad – need vähem või rohkem vaikivad kaaslased – maadlevad (samuti) häiritud turvatundega, mis tähendab, et nendegi ärevus ja stressitunne on suurem ja õppimisele keerulisem keskenduda, kuna iial ei või teada, millal nendest saab järgmine ohver.
SA Kiusamisvaba Kool kutsub Raplamaa koole liituma kiusuennetusprogrammiga
Kõigi nende laste heaolu on võimalik parandada, pühendudes süsteemsele ja järjepidevale kiusuennetusele. KiVa programm on selleks üks parimaid võimalusi, kui vaadata, mida teaduslikud uuringud selle rakendamise edukuse kohta on mõõtnud. Ka Eesti KiVa-koolides igal kevadel tehtavate õpilasküsitluste põhjal on näha, kuidas ohvrite osakaalult 21,5% on 4 rakendamisaastaga jõutud ohvrite osakaaluni 15,7%.
2017/2018. õppeaastal rakendab programmi ligi 50 Eesti kooli. Sihtasutuse selgesõnaline ambitsioon on jõuda teadus- ja tõenduspõhise kiusuennetustegevusega kõigi Eesti koolideni ning mõistagi teeme seda väikeste, ent jätkusuutlike sammudega. Ühe vahe-eesmärgina sooviksime 2020. aastaks jõuda vähemalt 180 koolini. Laias laastus tähendaks see ca 10 KiVa-kooli igas maakonnas.
Rapla maakonnal on laia-laastu-eesmärgini veel arenguruumi: sel õppeaastal rakendab KiVa programmi vaid üks Raplamaa kool. KiVa-perekonnas aga ruumi on, kui kooliperel vähegi mahti ja motivatsiooni süsteemse kiusuennetusega tegelemiseks. Nimelt kutsume kõiki Rapla maakonna koole meiega liituma!
Ja kui meid ei usu või tahaks lihtsalt mõne KiVa-kooli muljeid ka julgustuseks kuulda, siis … Lõpetuseks soovitus naabermaakonnast Pärnu Rääma koolist: „Kõige valusam on lapsele koolis, kui eakaaslased teda sõbraks ei taha, tõrjuvad, kiusavad – kui ta jääb üksinda. Meie kooliperel on väga vedanud, et saime võimaluse olla KiVa-kool. Üsna ruttu mõistsime, kui tänuväärsed on KiVa programmi tunnid, mis aitavad luua sõbralikku klassi ja väärtustada iga inimese isikupära rikkusena – see on oluline ja tõhus ennetustöö.“
