Siim Jõgis / foto: Siim Solman.
Tartu Ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni õppides puutusin kokku erinevate õppejõudude ja seeläbi erinevate seisukohtadega ajakirjandusest. Kolmapäeva pärastlõunases Marju Lauristini loengus kuulsin, et infovajadus on inimese üks põhivajadusi ning ajakirjanduse esmane ülesanne on seda vajadust rahuldada. Neljapäeva varahommikul istusin juba Priit Pulleritsu kursusel ja sealne põhisõnum kõlas nii, et ajakirjandus on äri ja selle esmane ülesanne on end ära majandada ja toota kasumit.
Need on mõneti kaks vastandlikku seisukohta, kuid reaalses elus pigem täiendavad teineteist. Ajakirjandus seisabki kahe rolli keskel, püüdes neid mõlemat täita. Ühest küljest tuleb olla ühiskondlik valvekoer ja samas veenduda, et endal kõht tühjaks ei jää. Aja jooksul oleme nii Eesti kui ka laia maailma mastaabis näinud väljaandeid, mis kalduvad emba-kumba äärmusse. Jäädes vastavalt kas liiga kuivaks ja sisutühjaks või tungides liiga sügavale silmapaistvate inimeste eraellu. Võti, nagu paljude muude asjade puhul, on leida tasakaal. See võib olla küll keeruline, aga kui ajakirjandus selle rolli kord endale võtnud on, siis tuleb see ka välja kanda.
Mõneti erinev on see roll maakonnalehe või laiemalt piirkondliku lehe ja üleriigilise lehe vahel. Lisaks valvekoera rollile peab maakonnaleht edasi kandma ka kohalikku kogukonnatunnet – uhkust oma piirkonna üle. Iga lehenumber peab tõestama, et meie piirkonnast tasub kirjutada ning see info on väärtuslik praegu ja samuti tuleb seda talletada tulevastele põlvedele. Märkimisväärne peab olema see, mida annab kohalik leht edasi nii oma lugudega kui ka vaikides. Seega, selles piirkonnas toimuv, selle tulevik ja heaolu väärivad kajastamist.
Maakonnalehtede tulevik
Arvestades pööraseid infokoguseid, mis meid virtuaalses ruumis ümbritsevad, tuleb aeg-ajalt endalt küsida, kuidas edasi minna ja millist teavet oma auditooriumile pakkuda. Samas kontekstis kerkib esile ka maakonnalehtede tulevik ja roll. Piirkondlike lehtede poolest ei ole Eesti just vaene maa. Meie kodumaalt pole võimalik leida ühtegi piirkonda, mis poleks ühe või rohkema piirkondliku lehe poolt kaetud.
Viimati sündinud piirkondlik väljaanne on Lõuna-Eesti Postimees, mis katab Põlva-, Võru- ja Valgamaad. Kagu-Eestis tegutseb päris mitu kohalikku ajalehte. Lisaks Lõuna-Eesti Postimehele ka Lõunaleht, Võrumaa Teataja ja Koit. Konkurents on ilmselgelt väga tihe ja karta võib, et pikas perspektiivis kõik nad neljakesi kestma ei jää. Olelusvõitluseks on seda ehk palju nimetada, aga igal juhul on põnev jälgida, kes mille poolest erineda püüab.
Eelmise nädala reedel, 17. novembril kogunes Tartus Eesti Akadeemilise Ajakirjanduse Selts (EAAS), et võtta arutelu alla just maakondlikud lehed ja nende tulevik. Arutelust võtsid osa Lõuna-Eesti Postimehe, Lõunalehe, Põhjaranniku, Elva Postipoisi ja Raplamaa Sõnumite esindajad. Lisaks tunnustatud ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppejõud Tartu Ülikoolist nagu Peeter Vihalemm, Ragne Kõuts-Klemm ja Maarja Lõhmus. Hea on tõdeda, et maakonnalehtede mured ja rõõmud langevad kõik samadesse kategooriatesse – kuidas olla oma lugejale samal ajal vajalik ja põnev, mida me saame pakkuda reklaamikliendile, mis samme tuleb astuda, et olla võimalikult nähtav virtuaalruumis. Kõik need küsimused ühendavad maakonnalehti, kes teatavasti rahas just ei suple.
Arutelu alla tulid ka muud küsimused. Ennekõike see, mis puudutab käimasolevat haldusreformi. Ühest küljest selles mõttes, kuidas muutusi oma lugejatele kõige asjalikumalt selgitada, ning teisalt selles, kuidas ise leida oma koht haldusreformi-järgses Eestis. Veel paar kuud tagasi oli Rapla maakonnas kümme valda – Juuru, Järvakandi, Kaiu, Kehtna, Kohila, Käru, Märjamaa, Raikküla, Rapla ja Vigala, nüüd jääb neid alles neli. Varasemast suuremaks on kasvanud Kehtna, Märjamaa ja Rapla. Kohila jätkab endistes piirides ning Käru ühines Türi vallaga ja läks sujuvalt üle Järvamaa koosseisu.
Veeb vs paberleht
Raplamaa Sõnumid on viimased poolteist aastat ja rohkemgi oma lugejaid haldusreformi arengutega kursis hoidnud. Mitte ainult selles võtmes, et kes kellega ühineb. Aja jooksul on leheveergudel uudisena läbi jooksnud ka teised võimalikud lahendused, mis tegelikult täide ei läinud. Näiteks see, et Järvakandi kaalus lisaks Kehtnale ühinemist ka Rapla või Vändraga. Kohila inimestel mõlkus mõttes plaan vaadata põhja poole ja ühineda Harjumaaga. Sama varianti kaaluti ka Kuimetsa kandis. Sarnaselt Käruga arutati Järvamaaga ühinemist ka Vahastu piirkonnas. Kehtna ja Järvakandi ühendvald oleks äärepealt nimeks saanud Kehtnakandi.
Ükski neist variantidest küll ei jõustunud, aga ometi olid need Raplamaa Sõnumite hinnangul piisavalt uudisväärtuslikud, et oma lugejatega jagada. Ajakirjanduse ülesanne nii üleriiklikult kui ka piirkondlikult ei saa olla pelgalt lõpp-tulemuse teadvustamine. Valgus tuleb suunata ka käimasolevatele protsessidele, et hoida oma piirkonna lugejaid võimalike arengutega kursis.
Loomulikult on ajakirjanduse raskuskese liikunud sujuvalt juba pikka aega paberväljaandest veebi suunas. Kõik väljaanded on investeerinud sellesse, et nende koduleht või portaal oleks võimalikult mugav, ilus ja sisutihe. Julgen arvata, et maakonnalehtedest on sellega seni kõige edukamalt toime tulnud Lääne Elu aadressil https://online.le.ee/ ja Raplamaa Sõnumid aadressil https://sõnumid.ee/. Eriti selles valguses, et neid lehekülgi saab mugavalt vaadata ka mobiilist ja tahvelarvutist.
Nutiseadmetele suunatud veebilehed ei ole ammu enam tulevik, vaid sulaselge olevik. Sellele rõhuti ka EAAS-i reedesel koosolekul, et maakonnalehe jaoks on oma veebi kujunduse ja sisu pärast muretsemine eluliselt oluline. Ometi ei ole ette näha, et ka paberväljaanne kuskile kaoks. Isegi suured väljaanded, rääkimata siis väikestest, ei teeni põhilist osa oma sissetulekutest mitte veebis, vaid paberlehes ilmuva reklaami kaudu. Seda enam, et veebiväljaandes on tänu AdBlocki-sarnastele vidinatele võimalik pealetükkiv reklaam üsna murevabalt blokeerida. Mis huvi peaks reklaamiostjal olema maksta raha ning jõuda lõpuks ikkagi olukorda, kus võimalik klient tema reklaami AdBlocki tõttu ei näe? Paberlehes sellist võimalust ei ole ning vähemalt teoreetiliselt peaks see reklaamiostja jaoks olema kõnekas argument.
Aja jooksul on paberlehtedele piisavalt väljasuremist ennustatud. Seni pole seda juhtunud ning lähitulevikus tõenäoliselt ei juhtu ka. Teatavasti tähendab paigalseis tänapäeva maailmas tagasiminekut ning seega on pidevas muutumises nii maakondliku lehe, paberväljaande kui ka terve ajakirjanduse roll. Eriti muidugi maakonnalehtede puhul. Leida tuleb tasakaal nii valvekoera kui ka kohaliku patriotismi vahel. Kajastada tuleb uudiseid, millel on mõju selles piirkonna elanike igapäevaelule, ning teha end nähtavaks virtuaalruumis.
Ameeriklastel on väljend – “easier said than done”, mis tähendab, et lihtsam on midagi välja öelda kui see ellu viia. Ometi on Raplamaa Sõnumid võtnud ülesandeks kanda edasi meie piirkonna olulisi väärtusi ning kavatseme seda ka tulevikus teha. Meie selge sõnum on, et Rapla maakonna käekäik, sündmused ja siinsed inimesed on olulised ning kõik see väärib kajastamist ja talletamist järeltulevatele põlvedele.
