Helerin Väronen / fotod: Siim Solman.
Eile, 28. novembril esitles Rapla keskraamatukogus oma uut raamatut „Kaksteist armastavat naist“ Margus Mikomägi.
Seekordne teos sisaldab 12 intervjuud Eesti naisnäitlejatega, kelleks on Ita Ever, Klaudia Tiitsmaa, Ülle Ulla, Ülle Kaljuste, Mari Lill, Marika Vaarik, Mari Tarand, Anu Lamp, Julia Aug, Rea Lest, Kersti Kreismann ja Elina Reinold. Raamatu andis välja kirjastaja Sirje Endre kirjastus SE&JE.
Käisime enne raamatuesitlust autoriga kohtumas, et teada saada, mis uue raamatu kaante vahele sai. Selgus, et ka Mikomägi ise polnud raamatut veel näinud. Raamatud toodi Raplasse vahetult enne esitlust. Nii on see ka autori enda jaoks ime ja üllatus ning ta on seda oodates elevil nagu väike laps.
Miks aga just raamat naisnäitlejatest? Mikomägi selgitas: „Valisin meelega naised, kuna aastaid tagasi märkasin, et ma kutsun endaga vestlema valdavalt meesnäitlejaid ja unustan naised ära. Siis ei hakanud ma meelega naisi ritta ajama, vaid lasin asjadel kujuneda. Elu juhtis nii, et tegin intervjuu Ita Everiga, ja sain aru, et need intervjuud peavad alles jääma, need tuleb raamatuks koguda. Kuidagi juhtus nii, et neid sai 12. Mis saab ühe raamatu jaoks parem olla, kui on 12 naist ja kui nad kõik armastavad elu, teatrit ja inimesi. Mulle on põnev see, et need naised omavahel väga tihti ei kohtu, kuid nüüd saavad nad raamatukaante vahel kokku. Selles raamatus on ka intervjuu Mari Tarandiga, kes ainsana pole näitleja, kuid kes sellesse seltskonda minu mõtet mööda ülihästi sobib nii oma mõttemaailma kui ka intelligentsi poolest.“
Mikomägi rääkis, et need intervjuud on küll ajakirjanduses ilmunud, kuid raamatu jaoks on need siiski üle vaadatud. Mõnele on natuke juurde lisatud, mõnelt midagi ära võetud. Toimetajatöö tegid nii Sirje Endre kui ka noor toimetaja Mari Klein.
Mikomägi kiidab väga Kleini tööd, kuna tänu talle nopiti raamatust välja paljud nimed, millele kirjutati juurde, kes nad on ja milline on nende tähtsus meie kultuuriloos. „On väga palju inimesi, kes on lahkunud ja keda enam ei mäletata. Mina küll tean neid ja näitlejannad, kellega ma rääkisin, ka teavad, aga lugeja ei pruugi neid enam mäletada, eriti noorem lugeja.“
Samuti kiidab Mikomägi Raplamaa Sõnumeid, kuna omal ajal avaldas ta just maakonnalehes mitmeid intervjuusid, mis on nüüd ka raamatukaante vahele jõudnud. „Ma olen uhke, et mul lasti sel ajal teha intervjuusid, mis on ajatud minu jaoks. Ja austusest intervjueeritavate ning nende mõtete vastu soovisin, et need jääks alles kauemaks. Ja raamat jääb.“ Ta lisab, et on püüdnud hoida oma elus seda joont, et kirjutab kogujaraamatuid. Just selleks, et need lood ja intervjuud jääks alles kauemaks kui vaid lehe ilmumise päevaks.
Mikomägi ei taha ühtegi intervjuud kuidagi teisest kõrgemale tõsta, kõik need on tema jaoks eriliselt silma paistnud. „Ma ei too ühtegi esile. Igaüks üllatas mind. Eriliseks teeb veel see, et nad on ühtede kaante vahel. Seal tekivad refräänid, kordused, kindlasti ka palju sellist, mida ma ise praegu mõelda ei oska. Raamatu kaante vahel hakkavad need naised kindlasti omavahel ka juttu ajama. Tähtis on, et seal on näitlejad, kes ei ela ühte elu, vaid elavad erinevate naiste elusid laval ning see annab neile üsna kindlasti hoopis teistsuguse maailmataju ja seepärast on see pööraselt huvitav. Nemad on elanud kümnete inimeste elusid, olles ise üks.“
Kerge irooniaga sõnab Mikomägi, et raamat on natuke ka protest tänase ajakirjanduse pealiskaudsuse ja kaduvuse vastu. See polnud niimoodi planeeritud, kuid paratamatult on niimoodi välja kukkunud. Raamatu kohta lisab ta, et selles on mitmeid jooni, mis märgivad ära selle, et kultuur kui selline on elus tähtis, see väärindab elu ja inimesi, kes sellega tegelevad, on au väärt.
Sellest, kuidas läks Mikomägi raamatuesitlus koos Ita Everi ja Mari Lillega, saab lugeda juba detsembrikuu esimesest Raplamaa Sõnumitest.
