Milvi Panga esitles Alu lastele oma uut luuleraamatut

Neljapäeval, 23. novembril kohtusid Alu kooli õpilased Alus elava luuletaja Milvi Pangaga, kes on saanud valmis oma üheksanda raamatu.

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Samuti oli kohal tema tütar Rutt Panga, kes esimest korda elus aitas raamatut toimetada ja rääkis lastele sellest, kuidas üldse üks raamat valmib.
Raamatu „Mesikäpa esikäpad“ tutvustus algas sellega, et teise klassi lapsed lugesid raamatust ette kümme luuletust. Luuleraamatus on lood lastest ja nende muredest, vana aja asjadest, loodusest, loomadest ja Eestimaa eri paikadest. Veel enne, kui Milvi ise sõna sai, lasi õpetaja Piret Linnamäe, kes on üks Milvi tütardest, kuulata laulu „Suvi“, mille sõnade autor on Milvi ja viisilooja Mari Kalkun. Milvi rääkis hakatuseks ühe toreda loo. Kord, olles raamatuesitlusel Kehtnas, küsinud ta väikestelt lastelt, mida võiks nende arvates tähendada kompliment. Üks poiss vastanud: „See on see, kui ilusale tädile öeldakse, et ta on ilus.“
Oma toredaima komplimendi olevat saanud Milvi aga ajal, mil ta poeg veel päris tilluke oli. Tollal meeldis pojale väga naabri hobusega ratsutada. Kord, kui Milvi kartuleid kooris, tulnud poeg ta juurde, heitnud käed ümber ja sõnanud: „Küll sa, emme, oled ikka tore, hobusestki toredam!“
Milvi käest on ikka küsitud, et kuna ja kus ta kirjutab, kuid seda, et ta spetsiaalselt luuletamise jaoks maha istuks, ei ole praktiliselt olnud. Luuletused tulevad siis, kui nad tahavad tulla või kui häda sunnib neid looma. Selle kohta rääkis Milvi loo ajast, mil tütar Piret veel kodus elas ja neile väga palju mardisante tuli ja kõik laulsid ühte sama lugu. Pärast kümnendat kordust hakkasid Milvil kõrvad valutama ja ta istus laua taha ning mõtles välja teistsugused mardi- ja kadrilaulud.
Küsimuse peale, miks ta luuletama hakkas, vastas Milvi, et lapsed on selles süüdi. Kui Piret oli umbes 15, oli ta emalt küsinud, miks ta midagi kirja ei pane. Milvi küsinud, et miks peab, Piret vastanud lihtsalt, et tal on selline tunne, et peab.
Raamatu toimetaja Rutt andis lastele ülevaate sellest, kuidas üks raamat üldse valmib. Kõik saab alguse käsikirjast ja selle luuleraamatu puhul oli tegemist sõna otseses mõttes käsi kirjaga, kuna alguses olid luuletused kirja pandud pastakaga paberile, pärast trükkis Milvi need aga vanal trükimasinal ümber. Tavaliselt pakub autor oma käsikirja kirjastustele, aga selle raamatu kirjastasid Milvi ja Rutt ise. Raamatu illustreeris Mare Hunt.
Raamatu valmimise nimel on teinud tööd palju inimesi. Lisaks kunstnikule, kelle töö illustreerimisel on kõige mahukam, on raamatu valmimisele kaasa aidanud koostaja, keeletoimetaja ja kujundaja. Huvitav fakt on see, et keeletoimetaja oli Pireti ja Ruti onutütar Anne Panga. Samuti on Mare Hunt neile isapoolne sugulane. Raamatu trükivalmis saamiseks kulus aasta ja selle trükkimist toetas Eesti Kultuurkapital.
Üks väikestest nüanssidest, mida ehk raamatu väljaandmise kohta igaüks ei tea, on see, et liimköites raamatu lehekülgede arv jagub alati kaheksaga, sest trükipoognal on kaheksa lehekülge. Raamatu trükkimisel tehakse sisu ja kaaned eraldi ning liimitakse omavahel kokku.
Lõpetuseks rääkis Milvi, et oma esimese luuletuse kirjutas ta algkoolis klassiõe salmikusse. Ja see klassiõde ei tea tänase päevani, et see oli Milvi enda välja mõeldud luuletus, mitte kusagilt mujalt võetu.