Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.
Taasiseseisvumise järel on Eestis maavanemaid (koos kohusetäitjatega) olnud kokku sadakond inimest. Ainult kaks neist – Tõnis Blank ja Neeme Suur – on pärast mõningast eemalolemist taas samasse ametisse tagasi valitud.
Tegelikult on Rapla olnud üldse üks õnnelik maakond: siin on läbirändamist olnud vähem kui mujal. Maavanema ametit on nende aastate jooksul pidanud vaid neli inimest: Harri Õunapuu, Kalle Talviste, Tõnis Blank ja Tiit Leier. Neist Kalle Talviste (aastatel 1992-2003) kuulub Eesti staažikamate hulka.
Siinkohal on paslik meenutada üht Rapla maakonda puudutavat viktoriiniküsimust: kes on need kaks ühest külast pärit meest, kes pidasid maavanema ametit ühel ajal? Õige vastus on: Ida-Virumaa maavanem Ago Silde ja Rapla maavanem Tõnis Blank – mõlemad elavad Kehtnas. Viimane neist on veel ka Kehtna külavanem.
Tõnis Blank on maavanema ametis olnud kokku 8 aastat. Kui ta 2015. aasta jaanuaris teist korda maavanema kabinetti kolis, oli teda vastu võtmas ka maakonna esimene maavanem Harri Õunapuu, kes ennustas, et Blank võib selles reas viimaseks jääda. Nii ka läks.
Oma tulevikust ei ole tal paraku aga midagi konkreetset rääkida. Sügisel kandideeris ta Kehtna valla volikokku, kuid pidi kohast maavanema ametist tulenevate piirangute tõttu taanduma.
Ta ütleb pisut kibeda naeratusega, et maavanema koht on nii neetud, et kõigil, kes jäid seda viisakalt lõpetama (st töötavad 31. detsembrini), lasub nelja aasta pikkune keeld kohalikus volikogus osaleda. Riigikogu liikmed võivad olla kas või volikogu esimehed, maavanemad, kes olid valimiste järel niikuinii vaid maavalitsuste varade kokkulugejad ja üleandjad, aga ei tohi volikogude lähedalegi minna.
Ta tunnistab, et kandideerib rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna Rapla talituse juhi kohale, aga tal ei ole usku sellesse, et komisjon just tema valib. Kuigi konkursi tulemused ei ole veel välja kuulutatud, on kuluaaridest juba mõnda aega kostnud, et Raplamaal on see koht antud ühele kindlale erakonnale, kes suunab siia mehe, kes seni ühes ministeeriumis on töötanud. Me jätame siinkohal nii erakonna kui ka mehe nime esialgu välja ütlemata.
Kui need kuluaarijutud peaksid paika pidama, tuleks keskvõimult küsida mitut asja. Esiteks seda, miks üldse korraldada konkursse kohtadele, mis juba ette kellelegi ära lubatud. Teiseks: mida tähendab see Eesti halduskorralduse tulevikku vaadates, kui mingi kahe alluvaga ebamääraste ülesannetega talituse juhi koht on poliitilise tähenduse saanud? Aga vaevalt keegi nendele küsimustele vastama hakkab.
Loomulikult on Blangil ka teisi tööpakkumisi, millest ta esialgu targu pikemalt veel ei räägi. Aga kõigele vaatamata ei kahetse ta Rapla maavanemana riigi teenimisele pühendatud aega.
„Need on olnud äärmiselt huvitavad aastad, mis on viinud mind kokku paljude põnevate inimestega. Raplamaa on täis silmapaistvaid, ettevõtlikke ja loomingulisi inimesi. Mul on olnud õnn paljudega neist kohtuda. Ühelt poolt on maavalitsuse töö selline, mis sujub kuust kuusse ja aastast aastasse oma kindlas rahulikus rütmis, teisalt on aga iga uus päev olnud kordumatu. Kui nüüd mõelda, kas kuskil mujal oleks olnud rahulikum, siis on loomulikult palju kohti, mis on kordades pingevabamad. Aga mulle on just nimelt see siin sobinud,“ arutleb Tõnis Blank.
Ta ei ole oma olemuselt ei tuim töörügaja ega hasartne palgateenija, vaid pigem mõtlik templi ehitaja (vt tänasest lehest Stina Andoki kirjutist „Ühe ajastu mälestused“). Tegelikult vajab Eesti riik, kes peagi alustab oma eksistentsi teist sadat, hädasti just nimelt templiehitajaid, kes oskavad kohusetundliku ja täpse rügamise taga veel ka riigi järjepidevuse ning sellest kantud tulevikuunistused ilusaks templiehitamiseks mõtestada.
Homme on Tõnis Blank viimast päeva Rapla maavalitsuses. Võib arvata, et ta on viimane, kes kustutab tuled, lukustab kabinetiukse ja viib võtmed valvelauda. Tal ei ole justkui midagi kellelegi üle anda ja keegi ei soovi temalt ka midagi vastu võtta. Riigi arengu üks hetk on läbi saanud…
Kolmandalt korruselt alla tulles meenutab Tõnis Blank lugu Joseph Haydni lahkumissümfooniast, mida ta jõulu eel maavalitsuse endistele töötajatele jutustas. Tolles loos oli umbes samuti, et muusika jätkudes kustutasid mängijad üksteise järel küünla ning lahkusid lavalt, kuni lõpuks jäi vaikselt helisema veel vaid üksik viiul. Nagu mälestus millestki, mis on katki kukkunud ja mida ei ole võimalik enam taastada… kuigi elu läheb ju ikkagi edasi.
Rapla viimane maavanem Tõnis Blank reformidest
Tõnis Blank ütleb, et tegelikult kirjutati maavalitsuste kaotamine põhiseadusse juba 1992. aastal ja esimene samm selle poole astuti 1993. aastal, kui kaotati teise tasandi omavalitsus ning maavalitsused muudeti riigi käepikenduseks maakondades. See nõrgestas väga oluliselt keskvõimu teele tekkinud omavalitsuslikku opositsiooni. Nüüd on haldusreformiga astutud ka viimane samm, mis vähendas omavalitsuste arvu ja haavas kindlasti ka nende ühtsust.
Samas ei karda Rapla viimane maavanem, et maavalitsuste likvideerumine ja valdade koondamine mingi kaose endaga kaasa toob. Jah, esialgu võib tekkida natuke segadust, sest uus süsteem vajab kogupildi settimiseks natuke aega, aga ajapikku loksub kõik vaikselt oma kohale. Eks me kõik peame varuma natuke kannatust, et lasta sellel sündida ja sündinuga harjuda. Keegi ei oska praegu öelda, kas see pilt meid ka rahuldama hakkab. Väga palju sõltub ikkagi inimestest, kes maavalitsuste kirjutatud ja kirjutamata kohustused uues olukorras enda kanda võtavad.
Maavalitsuse töötajad on tänaseks oma asjad juba pakkinud ja valmistuvad uusi väljakutseid vastu võtma. Osal on uus rakendus juba ka leitud – kõik nad on ju kõrgelt kvalifitseeritud ja kohusetundlikud ametnikud. Mõni inimene saab senist tööd jätkata siin kohapeal, kuigi uutes oludes. Kõigisse maakondadesse tulevad rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonna kohalikud talitused, kus pakutakse tööd kohalikele inimestele. Raplas saab seal tööd kolm inimest: talituse juhataja, keda ei olnud tänaseks veel valitud, ja kaks planeeringute spetsialisti. Arhivaari kohta meile ei tule, Rapla maavalitsuse dokumentatsioon viiakse praegu Ida-Virumaale.
Päris alguses räägiti, et nende talituste koosseisudes saavad olema ka riigi infospetsialistid, kuid praeguses jaotuses neid enam ei ole. Ehk tulevad hiljem, loodab Tõnis Blank.
Üks asi nende maakondlike talituste juures tundub kummaline olevat küll. Nimelt see, et maakonna arengu strateegia koostamine on omavalitsusliidu käes, maakonna planeering allub aga rahandusministeeriumi regionaalhalduse osakonnale. Praegu on raske ennustada, kuidas neis küsimustes kokku mängima hakatakse. Blank ütleb kerge irooniaga hääles, et ju siis peab siia olema peidetud nii peen mõte, et tavamõtlemisega ei suuda seda kuidagi ära tabada.
Sellegipoolest läheb elu omasoodu edasi.
ROL ehk Raplamaa Omavalitsuste Liit on kuulutanud välja konkursi oma büroo vakantsetele ametikohtadele. Jaanuaris tehakse kokkuvõtted ja valitakse kandideerijate hulgast kõige sobilikumad inimesed. Tuleb loota, et veebruarist hakkab lõpuks midagi taas liikuma. Aga see ajutine paigalseis ei ole midagi niisugust, mille läbi võiksid kodanikud kannatada. Enamik maavalitsuse päevaülesannetest on uutele täitjatele juba üle antud.
„Kogu selle reformi üks murekoht on see, et säiliks regionaalne mõõde,“ arutleb lahkuv maavanem. „Jätkuvalt on üleval „silotornide teema“, mis tähendab seda, et iga ministeerium vaatab oma tornist küll väga tähelepanelikult alla, kuid seda, mis jääb tornide vahele, ei näe tegelikult mitte keegi,“ muretseb Tõnis Blank. See „silotornide“ vahele jääval alal toimetamine oligi ju üks mitteametlik kohustus, mida maavalitsused vabatahtlikult kandsid. Maavalitsused olid ju piltlikult öeldes keskvõimu ja esmatasandi omavalitsuste vahel puhvriks. Loomulik, et rahandusministeeriumi osakonna kohalikud talitused sellist rolli enda kanda ei võta.
Tõnis Blank usub, et väga tähtis saab uues olukorras olema tulevase omavalitsuste liidu büroo kultuurispetsialisti roll. Just tema peab olema see inimene, kelle hoida on nii kõik senised maakondlikud traditsioonid, aga samuti ka uute tavade loomine ning kinnistamine. See on väga vastutusrikas koht.
Teine tänaseni selge vastuseta küsimus on, kas ministeeriumid hakkavad arvestama mittetulundusühinguliste omavalitsusliitudega. Pildi muudab veel kirjumaks see, et ka neid MTÜ-sid ei saa igas maakonnas olema – praegu on teada, et liitusid ei ole Saare- ja Hiiumaal ega ka Pärnus. Küsimus on selles, kas tekib ühtne idee, mis oleks lipukirjaks ka siis, kui tsentraliseerimine ja politiseerimine viib riigi rahvast veel kaugemale.
Kerge ei saa olema ka uutel suurtel valdadel, kus kokkumängu harjutamiseks kulub rohkem kui üks valimistsükkel. See eeldab kohalikelt poliitikutelt ja ametnikelt kannatlikku ühisosa otsimist ja aeg-ajalt ka enesesalgamist. Kuid ka kodanikel peab jaguma pikka meelt ning mõistvat suhtumist.
