Helerin Väronen / foto: Alice Võsu.
Alice Võsu on noor loomeinimene, kelle üheks hobiks ja tööks on fotograafia. Ta on olnud Raplamaa Sõnumite fotograaf, kuid enamasti tegeleb ta portreefotode tegemise ja autode, samuti pulmade pildistamisega.
Autosid peab ta üldse üheks oma suurimaks kireks: mida kiiremad ja suuremad, seda parem. Talle meeldib ka väga muusika. Alice mängib klaverit, akordioni ning kirjutab ise muusikat. Ta hobide hulka kuulub veel käsitöö, alates kaartidest kuni kõrvarõngasteni välja.
Eelmisel aastal tuli Alice’il mõneks ajaks kõrvale jätta käsitöö ja muusika, sest elu viis teda Norra, tegema tööd, mis hõlmas endas fotograafiat, autosõitu ja reisimist.
Tema tööülesandeks oli matkaautodega tegelevale ettevõttele teha reklaamfotosid ilusatest kohtadest, kuhu matkaautoga reisida saab, ja matkaautost nende kohtade taustal. Kokku tuli aasta jooksul kaheksa reisi, millest pikim oli viiepäevane, enamik olid kahe-kolmepäevased.
Ootamatud ilmaolud ja hingematvalt kaunis loodus
Alice rääkis, et juba ammu oli tal suur soov Norra reisida. Nii olid tema emotsioonid lõpuks lennukiga Norra pinnal maandudes väga ülevad. Tema esimeseks sihtkohaks sai Tromsø-Trondheim ning reisikaaslaseks ja autojuhiks oli Alice’i elukaaslane. Reis oli tema sõnul juba ainuüksi sellepärast väga põnev, et see oli esimene selline elamus. Saabusid nad Norra hetkel, kui seal oli talv ja taevast sadas nii suuri lumelärakaid, millesarnaseid meil pole ammu nähtud.
„Esimesed vaated olid nii emotsionaalsed, uskumatud. Kuidas saab ühes kohas nii palju ilu olla! Pisarad hakkasid kõike seda nähes lihtsalt jooksma,“ sõnas Alice esimeste tunnete kohta. Ta meenutab üht toredat hetke, kui nad elukaaslase sünnipäeva võtsid vastu järve ääres, mille taustal olid kõrged mäed. Seoses sünnipäevaga räägib Alice koogileidmise seiklusest. „Ega seal sellist korralikku pagarivärki tavapoest ei leia. Ajasin tikutulega kondiitripoodi taga ja juhuse tahtel ma selle siiski leidsin. Raske missioon, kuid jõudsin ikka sihini. Mis sünnipäev see ilma koogita ikka on!“ Sama päeva hommikul käisid noored huvitava maastikuga kohas, kus sai natuke jalutada ja joogat teha. Vihm oli selleks ajaks järele jäänud ja õhk oli nii harjumatult värske. Norra looduslikes kohtades on see üheks heaks omaduseks.
Esimese reisi huvitavamatest kogemustest mainib Alice praamisõitu. „Reis ei möödunud ainult maismaal, pidime võtma ka ühe praami. See oli vägev kogemus, tuul oli jahe, kuid vaade oli võrratu.“ Samuti käisid nad matkamas, ronisid mööda mäenõlva üles, kuid ega selleks neil palju aega olnud, kuna varem teel läbitud vihmapilv jälitas neid.
„Tegime peatusi ka mitme veekogu juures. Seal olid tohutu vooluga jõed. Mõni oli lausa hirmuäratavalt võimas. Eestis kohtab selliseid vähe.“ Huvitav vaatamisväärsus oli ka üks järvekallas, kus alles ehitati silda. Väga suurt silda. Nii et seda ehituse algfaasi, kus püsti on vaid postid, oli põnev näha.
Ohtlikud teed
Alice’i teine reis viis teda Kesk-Norrasse, Trondheimist väga suure ringiga Trollstigenisse. „See on üks ilusamaid kohti Norras, minu lemmikkoht, kuhu läheks iga kell tagasi. Seal on väga kõrge vaatega koht, kust jookseb alla üks suurem veejuga ja mõned väiksemad ning alla läheb väga järsk tee. Seal on tihti bussid ja suured sõidukid hädas. Sealsed pöörded on niivõrd järsud, et masinad jäävad lihtsalt kinni. Teel on ka vaateplatvorm, kust on harjumatu vaade: ruumiline, kohati tekitas see lausa peapööritust.“
Alice rääkis ja näitas videost, kuidas sel teel alla minnes tuleb pidurit pidevalt peal hoida, nii et lõpuks on pidurikettad täiesti punased. Videost on näha, et tee on võrdlemisi kitsuke, kuid Alice’i sõnul on see võrreldes nii mõnegi teise Norra teega täitsa lai veel. Kuigi matkaautoga sel teel sõites olevat tal iga kord, kui mõni suur auto vastu tuli, olnud tunne, et ta auto muutub möödasõiduhetkeks kitsamaks.
Üks põnevamaid kohti sel reisil oli Geiranger, kus on n-ö ussitee, mis tõmbab just oma käänulisuse ja kauni vaatega fjordile turiste ligi. Nad jäid Gerangerisse ööbima ja jälgisid öösel huviga, kuidas kalamees läks pimeda saabudes kalale. Sealne vesi olevat hästi selge ja vee all on näha palju meritähti, kalakesi ning palju veealust taimestikku.
Tollel reisil läbisid nad ka Atlantic Roadi, mille kohta Alice teadis juba varem, et see on üks maailma ohtlikumatest teedest. Tormise ilmaga ei ole suurtel autodel soovitatud seal sõita, kuna tuule- ja veeiilid võivad auto lihtsalt merre lükata.
Teeolud võivad Norras mõne hetkega muutuda. Reis ise toimus küll suve lõpus, kuid pärast Trondheimi tuli peale lumetorm. Sellistes rasketes oludes jätkub aga neid, kes ilmastikuolusid trotsides edasi rühivad. Alice rääkis ühest jalgratturist, kes läbi lumetormi väntas. Tegelikult ei tohi jalgratturid teatud kohtades, näiteks tunnelites, üldse sõita, kuid nad teevad seda vahel ikkagi.
Ühel hetkel aga oli ühel mägiteel tõkkepuu ees, sest lumeolud läksid liiga karmiks. Tee aga oli võrdlemisi kitsas, nii et noortel andis seitsmemeetrist matkaautot ümber keerata. “Sa ei tea kunagi, millal tee võib kinni olla, mingit teavitust ei ole. Mägedes on üsna ohtlik, kui sa sinna kinni jääd, pead vahel terve päeva abi ootama. On kurbi juhtumeid, kus perekonnad on autodesse ära külmunud. Talved on seal karmid. Kohalikud räägivad, et talvepoole ei tasu kaugele mägedesse ekstreemolukordi jahtima minna,“ sõnas Alice.
Kolmandal reisil Trondheimi sattusid noored külastama ka Lillehammerit, kus nägid suusahüppajaid suvistes oludes harjutamas. Järgmisest reisist Stavangeri rääkis Alice, et nad külastasid väikseid hubaseid sadamalinnakesi, mida Alice kirjeldab kui romantilise õhkkonnaga käest kinni käimise kohti. Majad on neis kohtades huvitava disainiga ja vaatamata jahedusele õitsesid seal roosipõõsad. Alice nimetab oma lemmiksadamalinnadena Arendali ja Larvikut.
Reis kestis sel korral kolm päeva, kaks esimest päeva oli ilm ilus, viimane päev aga oli vihmane. Lõppsihtkohta Stavangeri jõudsid nad öösel Sealne vaatamisväärsus on kolm massiivset mõõka, mis öisel ajal pealampide valguses olid Alice’i arvates veel eriti võimsad.
Kohaliku rahva kohta ütleb Alice, et neil on hea komme ise juttu alustada. Alice on põhiväljendid norra keeles selgeks õppinud, kuna see on austusavaldus riigile. Kui sa seal töötad, peaksid natukegi kohalikku keelt oskama. Siiski oskavad Norras paljud, ka vanemad inimesed, päris hästi inglise keelt, nii et hätta seal ei jää. On küll ka teistsuguseid norrakaid, n-ö põlisnorrakaid, kes hoiavad rohkem omaette, kuid neid on vähem.
Ühe hea asjana toob Alice välja selle, et Norras on väga hea naabrivalve. „Isegi kui sa ei näe neid, on nad olemas, hoiavad pilku peal. Norra on ikka väga turvaline, seal julgeb kohati ka uksi lahti jätta. Kaameraid on seal palju ja nii palju, kui kuulnud olen, saadakse enamik autovarastest kätte.
Kütusesüsteem on seal aga hoopis teistsugune. Hind kõigub vastavalt nädalapäevale. Odavaim on kütus pühapäeva õhtust esmaspäeva varahommikuni.“
Norra toidust rääkides ei saa üle ega ümber saiakestest, mida nad ise kutsuvad boller. Norrakad on üldse väga saiarahvas, võileibu tehakse nii kooli kui ka tööle kaasa. Enamik toidust on kohalik kaup ja valik on palju väiksem kui näiteks meil. Toiduhinnad on seal krõbedad, odavaimad tooted tunneb ära first price sildi järgi.
Kui midagi väga tahad, tuleb millestki loobuda
Alice’i esimene üksi ette võetud reis viis ta Bergenist Oslosse. Esmalt lendas ta Oslost Bergenisse, et võtta auto klientidelt, kes olid selle rentinud, ja viia see tagasi sinna, kust see renditi. See matkaauto oli üks suuremaid, mida Alice nende reiside ajal kasutada sai, ja alguses ei tajunud ta veel auto gabariite päris täpselt. Nii oli reisi algus päris närvekõditav ja ajas vere pulbitsema. Mõne aja pärast hakkas küll Alice sõitu rohkem nautima ja tegi peatusi ilusates kohtades.
Sellest reisist meenub Alice’ile ilusa vaatega koht, kus mäelt avanes vaade kuristikku, taamal asus kosk ja näha oli vikerkaart ning mäe peal oli ka hotell. Selles kohas sai ta jutule ühe kohaliku fotograafiga, kes parema nurga leidmiseks oli üle piirete roninud.
Alice’i lemmikkohad on platood. Eriti ilus on seal tema arvates jalutada siis, kui suve lõpus mäed hästi värviliseks muutuvad. Tuul puhub küll nii platoodel kui ka mäest üles liikudes sageli kõvasti, nii et ka soojade ilmadega tuleb jakk või jope endaga kaasa võtta.
Oma Norra reisidel käis Alice koos elukaaslasega palju matkamas ja sõnas, et selle jaoks peavad jalanõud väga head olema. Mägedes on teravaid kive ja lahtist kruusa palju, kehvema jalanõuga võib matk ebamugavaks muutuda.
„Mind üllatas see, et vanemad inimesed on väga sportlikud, üldse inimesed on seal aktiivsed. Rõõmsa näoga jooksevad vanemad inimesed sinust mööda, teevad silmad ette minusugustele noortele. Norrakad on ka muidugi suusarahvas, nii kui laps kõndima hakkab, pannakse ta suuskadele.“
Mis tunne aga on loomeinimesel, kes on eemal neist asjadest, millega ta varem tegeles? Ainult fotoaparaat jääb kätte. „Tohutu igatsus oli muusika järele, hinges oli justkui midagi murtud. Lõpuks harjusid selle mõttega, surusid kuhugi taustale ja ei mõelnud enam sellele. Õnneks sain seal fotograafiaga tegeleda, autosid pildistada, portreefotosid teha. Üks lemmiktegevus oli seega olemas, päris ilma ei jäetud. Raske oli ka sõpradest ja perest eemal olla. Kui aga midagi tahad, tuleb millestki ka loobuda. Saime palju kohalikke tuttavaid, kellega suhtleme edasi. Norra on tohutult ilus maa ja soovitan teistel ka vaatama minna, mida Norra pakub.“
Üks koht, mida Alice kindlasti veel Norras külastada soovib, on Trolltunga. Seal peab küll palju matkama, kuid nagu Alice sõnab, on ta uuteks väljakutseteks ja huvitavateks seiklusteks alati valmis. „Eestis on väga tore tagasi olla, aga iga kell läheks võimalusel uuesti maailma avastama. Koos kaameraga. Ilma selleta ei ole lihtsalt võimalik minna.“
