Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Kuusiku Altveski Loovuskosk on nüüdseks aasta aega tegutsenud. Eelmise aasta kolmekuningapäeval tuli iidsesse vesiveskisse rentnikuks MTÜ Ingli Puudutus.
Talgute käigus puhastati ruumid minevikukihtidest ja alates maikuust on veskis toimunud mitmed kontserdid, maalipäevad, koolitused ja etendused.
Pärast suvist etendust „Südamesalu salavägi“ ei tahtnud näidendis kaasa teinud noored laiali minna ja sügisest alustasid nad Altveski hoonetes kooskäimist. Nüüdseks on noortestuudio MINA OLEN jõudnud Rapla, Kehtna ja Märjamaa vallavalitsuse ning hasartmängumaksu nõukogu ja KÜSK-i väestamisel sinnamaani, et omandatud näitlejaoskusi ja tantsusamme näidatakse tantsulises lavastuses „Mina olen!“, mille esietendus toimub Kuusiku Altveskis 31. jaanuaril. Pärast seda hakkab etendus mööda Eestit tuuritama.
Käisime noorte proovi piilumas ja saime tunda, kuidas üks etendus valmib. Enne proovi algust tabas silm üht eriti suurt ämblikku ringi sibamas, eks ta tulnud ikka noortele õnne ja õnnestumisi tooma. Nagu proovides ikka, oli segadust kohati omajagu: kes mida ütlema peab, kunas muusika mängima hakkab, kus kellegi jalg või käsi asetsema peab. Aga lavastaja Terje Luik hõiskas: “Meil on looming!“
Näha oli, et lapsed ise nautisid kogu protsessi. Eriti paistis see silma koreograaf Regina Evert-Tammistu seatud tantsudes. Kokku on etenduses 11 tantsu, mõni rahulik, mõni tempokas, osa eesti laulude järgi, muist inspireeritud kaugemate põlisrahvaste tantsudest.
Kui natuke etenduse sisu avada, siis see jutustab loo noorte eneseleidmisest, oma juurte tunnetamisest ja arusaamisest, kes me oleme. Kuue eesti tüdruku juurde saabub õpilasvahetusega latiinopoiss Peruu indiaanitarkusi õpetama ja ise õppima. Etenduses kajastuvad nii mitmedki tänapäeva noorte murekohad. Näiteks see, kuidas nett ja nutitelefonid on võimust võtnud. Või see, kuidas paljude laste vanemad elavad raha teenimise pärast kaugel, muutes oma võsukesed pangakaardilasteks. Või arusaamine, et noored ei oska enam meie põliseid rahvatantse, kuigi tahaks ju neid teistele edasi õpetada.
Etenduses tuuakse välja ka see, kuidas ühiskond survestab noori küsimusega, kelleks tahad saada, ja kuidas vanemad laste kaudu oma unistusi kipuvad täitma. Tegelikult pole aga laps oma vanema omand, saades iga päevaga ise aina täiuslikumaks ja käies oma rada.
Vaatluse all on ka eestlaseks olemine, näiteks see, et me juured on väga kirjud, kuid häbi selle pärast tundma ei pea. Eestlane peab pidevalt ellujäämise nimel võitlema ja ehk ka seepärast on meil kombeks mitte tunda ja mängida nutiekraani taga peitusemängu. Kuid uutel põlvkondadel on võimalus seda muuta, tulla välja vanadest mustritest, lõpetada ohvrirolli mängimine ning näha, et kogu maailm on tema kodu.
Etenduse loomingulise osa, tekstide ja tantsude eest vastutavad Kati S.V. Murutar, Regina Evert-Tammistu, Terje Luik ja Heli Vahing. Dekoratsioon maaliti koos Marje Berlokkoga. Osades Virgo Juurik latiinopoisina, Tammistu tema emana, Murutar vestjana ning eesti tüdrukuid mängivad Kaidi Alamaa, Elis Alamaa, Indira Murutar, Helena-Riin Rähni, Mari Pärnoja ja Emma-Brigitta Kuulpak. Etenduses kõlavad eestikeelsed lood on linti laulnud-mänginud Brigita Murutar ja Paul Neitsov.
Sel suvel Altveski kõrval Vigala jõel etenduvasse katastroofikomöödiasse „Merehädalised“ on kaasatud juba enam kui 20 noortestuudio last, õppetöö vesietendusega algab kevadisel pööripäeval.
