Ene Sepa kuues romaan toob lugejani hobuste ja ratsutajate maailma

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Raplast pärit kirjanik Ene Sepp sai valmis oma kuuenda raamatu, noorte-romaani „Jagatud suvi“, mis jutustab loo sõprusest nii ratsutajate endi vahel kui ka hobustega.

End kolme riigi vahel jagava kirjaniku Ene Sepa jaoks on aasta kõige intensiivsem kuu november, mil ta võtab osa iga-aastasest romaani kirjutamise projektist, millega innustatakse eelkõige noori ja alustavaid kirjanikke kirjutama novembrikuu jooksul iga päev vähemalt 1667 sõna.
Sellest peaks kokku tulema umbkaudu ühe keskmise romaani paksune tekstikogum, millest hiljem saab toimetamise ja vajadusel juurde kirjutamisega luua oma teose.
Reeglina teeb Sepp enne novembrikuud eeltööd ning mõtleb välja stseenid, mida soovib hakata kirjutades kujutama, aga ta tõdeb, et „Jagatud suve“ kirjutama asudes oli ta eeltöö osas laisk ning selle võrra tuli pärast novembrikuud tavapärasest rohkem tööd teha romaani kokkupanekuga.
„Jagatud suvi“ erineb Sepa varasematest teostest ka selle poolest, et see põhineb tema enda kogemusel. „Ma väga tahtsin kirjutada hobustest ja ratsutamisest, kuna noorena ma ratsutasin umbes seitse aastat, aga ma ei leidnud sobivat teemat.
Siis tuli mulle meelde üks suvi, kui ma ratsutamas käisin ja meie talli tuli uus inimene, kes pandi sõitma sama hobusega, kellega mina sõitsin. Teismeeas oli see tõeline draama,“ ütleb Sepp naerdes.
Ta selgitab, et see, et ta pidi sel hetkel kellegi teisega arvestama ja muretsema, et see keegi teine rikub ära tema hobuse, tegi ta tigedaks.
Sellest kogemusest koorus välja mõte kirjutada ratsutamise teema kaudu inimeste suhtlusest hobusega, milline võib olla side oma hobusega, aga ka sõprusest üldisemalt.
„Peategelane tunneb, et sellega, et ta peab hobust jagama, võetakse talt ka sõbrad ära ja tõugatakse välja,“ kirjeldab Sepp.
Kirjanik soovitab raamatut lugeda alates 11.-12. eluaastast, eelkõige ratsutamishuvilistel, aga ka neil, keda huvitab hobustega ratsutamise maailm üldiselt.
Juba on töös ka teosele järje kirjutamine, kus toimetavad samad tegelased, aga sündmustik on uus. Sepa sõnul saab järjeromaanis üks tegelastest vigastada.
Raamat räägib sellest, kuidas ratsutamine on tegelikult ohtlik spordiala ja kuidas traumaga toime tulla.
Kõik Sepa teosed on kirjutatud realistlikult, mis tähendab, et iga teema jaoks teeb kirjanik korralikku uurimistööd. Ka „Jagatud suve“ jaoks kasutas Sepp proovilugejaid, kes tunnevad ratsutamismaailma ning kes oskasid vajadusel tõest eemale kaldumistest märku anda.
„Kui inimene ise ei ratsuta, ei ole temal vahet, aga kui loeb inimene, kes ratsutab, siis võivad valed faktid teose ära rikkuda,“ põhjendab Sepp.
Kuigi järjekorras kuues avaldatud romaan, on see Ene Sepal viies noorteromaan. Ühe raamatu on ta kirjutanud ka täiskasvanutele. Sepa sõnul on tal ideid ka täiskasvanute jaoks, aga noorteromaan on natukene rohkem tema teema.
„Probleemid ja murekohad, mis teismelistel on – nendest on huvitavam kirjutada ja hästi kirjutatud raamat võib neile ka suureks abiks olla. Näed ära, et sa ei ole ainus inimene selle murega, saad lugeda, kuidas raamatu tegelane on mingis olukorras hakkama saanud või pakub raamat lihtsalt teist maailma, kuhu peitu minna,“ usub kirjanik.