Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Eestis ei ole väga palju inimesi, kel eluaastaid oleks rohkem, kui saja-aastaseks saaval riigil. Üks neist on aga Saaremaa juurtega Kohilas elav Marta Kivi. 5. veebruaril sai ta 106-aastaseks.
Marta Kivile käisid õnne soovimas Kohila vallavanem Heiki Hepner ja sotsiaalnõunik Väino Maasalu ning Raplamaa Sõnumite esindus.
Kohilas võtsid meid vastu Marta ja tema poeg Jüri koos naisega. Külalistele oli kaetud väike kohvi- ja koogilaud ning Marta Kivi oli tähtsa päeva tarbeks välja valinud ka mõned pildid oma elust, alates titepõlvest kuni nüüdisajani välja.
Kohilas elab Marta Kivi koos oma poja ja miniaga. Marta arvab oma pikaealisuse kohta, et ta on lihtsalt Maa peale unustatud. Tervis on tal olnud alati normaalne. Suuremad tervisemured hakkasid teda kimbutama alles pärast sajandat eluaastat. Poeg Jüri rääkis, kuidas ema 103. sünnipäeval nii õnnetult oma käimisraami peale kukkus, et murdis mitu luud. Marta on mitu kord viibinud haiglas ja Hageri hooldekodus, aga seal niimoodi ära paranenud, et on saanud tagasi koju tulla, kuid ringi liikuma peab ta nüüd ratastoolis.
Kuulmisega on küll kehvasti, samuti ei näe üks silm, kuid selle eest on mõistus väga selge. Nii pole imestada, et tema üheks lemmiktegevuseks on ristsõnade lahendamine. Näiteks Raplamaa Sõnumite ristsõnade lahendamine käib tal väga kiiresti. Ainult siis, kui vastused on vaja samast lehest leida, ei viitsi ta neid väga otsida.
Tema päevad mööduvadki lehtede lugemise, ristsõnade lahendamise ja teleka vaatamise seltsis. Raplamaa Sõnumite lugeja on ta olnud nii kaua, kui leht on ilmunud, samuti on ta olnud selle eelkäija lugeja.
Kohila vallavanem Heiki Hepner küsis Martalt, mida ta mäletab sellest ajast, kui Eesti riik alguse sai. Väga paljut ta sellest ajast ei mäleta enam, seda, mida üks kuueaastane ikka märgata oskas, aga ta teab, et mingi möll sel ajal käis. Sel ajal elasid nad perega mõnda aega Peterburis, kuid isa tuli Eestisse olukorda uurima. Tagasi teda aga ei lastud ja nii tuli perel talle järele tulla. Marta mäletab kõige eredamini seda, et siin karantiinis olles andsid sõjaväelased neile moosisaia.
Elu Eestis algas pärast seda uuesti nullist peale, ja seda Saaremaal, kus on Marta juured. Koolmeistrite peres kasvas kolm last, Marta oli neist keskmine. Vanem vend Aleksander küüditati ja tapeti Siberis. Noorem vend Boris oli Teises maailmasõjas Eesti laskurkorpuse ohvitser ja hiljem Leisi keskkooli juht ning Kingissepa keskkooli direktor.
Koolmeistrite peres kasvamine mõjutas ilmselt ka Marta elukäiku. Ta lõpetas Haapsalus Läänemaa õpetajate seminari, pärast seda oli tema esimene tööandja Tumala kool. 1944. aasta sügisel sai temast Tornimäe mittetäieliku keskkooli direktor. Pedagooge leidub ka Marta järeltulijate seas.
