Tõnis Tõnisson.
Tänases lehes on lugeda, et Raplas ebaõnnestus jälle katse siia uut perearsti leida. Terviseamet lohutab, et ega see pole ainult Rapla probleem. Nii lihtsalt ongi, et väljaspool suurlinnu on uute perearstide leidmine muutunud iga aastaga aina keerulisemaks.
Isegi valdade arvu vähendamine ei ole võimaldanud kindlustada, et igas vallas oleks esmatasandi arstiabi tagatud. Meie väike armas ja hästihooldatud Rapla oleks justkui mingi viimane kolgas, kuhu intelligentne inimene ennast matta ei lase. Muude paikadega Eestimaal on sama lugu. Me oleksime veerandsada aastat pärast taasiseseisvumist justkui mingil lootusetul taandumiskursil. Miks nii?
Sada aastat tagasi, 1918. aastal, oli põhjust rääkida Raplast kui ühest kiiresti arenevast kihelkonnakeskusest, kuhu taheti tulla, mitte siit minna. Rappelil, mis nimetati täpselt sada aastat tagasi eestipäraselt Raplaks, pidi olema potentsiaali, kui siia toodi Harjumaa talurahvaasjade komissari jaoskond, mis kureeris suurt hulka ümbruskonna valdasid Nissist Kuimetsani ja Kuimetsast Järvakandini. Mingil määral võib sellist tähtsust seletada asjaolu, et küla oli saanud sajandivahetusel uue, Eesti ühe uhkema kahe torniga kiriku, ja suuremal määral see, et umbes samal ajal hakkas siitkaudu raudtee käima – Rapla sai oma raudteejaama, esialgu küll Hermeti nimelise, mis peagi areneva kihelkonnakeskuse huvides Raplaks nimetati.
Veel olulisem oli aga kõik see, mis siin juba olemas oli, tuli või tulema pidi. Raplas oli haigla, oma apteek, siin toimetas 1904. aastast Põhja-Eesti esimene ja kõige tegusam ostuühing (hilisem tarvitajate ühisus), siin olid tegus priitahtlik tuletõrjeselts ning vastastikune tulekindlustusselts. Siin oli väga toimekas haridusselts, mis ostis 1918. aastal Alu mõisnikult hoone, kuhu tuli lisaks postkontorile sajandi algusest peale kogutud raamatukogu. Samal aastal ühendati siinne vallakool riigialgkooliga ja ühendkool nimetati uhkelt Rapla Kõrgemaks Algkooliks.
Veel oli Raplas väga tegus karskusselts, mille juures toimetasid laulu- ja muusikaselts ning näitemängutrupp. See oli koht, kuhu taheti tulla ning kus tunti ennast hästi. Selles mõttes ei erinenud Rapla muudest kohalikest keskustest.
Sada aastat tagasi oli kogu Eesti eestlastele tähtis. Nüüd räägitakse Eesti kaheks erinevaks regiooniks jagamisest, et niimoodi eurotoetusi juurde saada ja „muu Eesti“ pealinnale ning Harjumaale niimoodi järele aidata, et seeläbi ei Harju ega Tallinn kaotama ei peaks. Pole kahtlustki, et midagi on viimase kahekümne viie aastaga väga viltu läinud ja me oleme eesmärgistatud teelt kõvasti kõrvale kaldunud. Isegi mitte kulude kärpimine tagamaa arvelt ei ole see, mis meid edasi aitaks, aga kes oskaks ütelda, mis oleks õigem?
Seni, kuni me ei tea, kuidas oleks õigem, pole mõtet oodata maale elama ega mitte ka ainult tööd tegema tohtreid ega õpetajaid ega muud intelligentsemat rahvast.
