Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.
Heli Kirjastus OÜ on toimetaja Heli Künnapase eestvõtmisel ühtede kaante vahele kogunud Aino Mettase eri aegadel kirjutatud elust enesest võetud lood. Raamat, mis kannab nime „Kuhu kadusid külad ja mehed?“, ilmus riigi sajanda aastapäeva laineharjal.
Sellesse aega ta sobib, sest lugu, mida raamatus jutustatakse, on ju sama vana kui meie riik. Kuigi põhilised sündmused teostuvad üsna tänase Rapla (varasema Raikküla) valla piirialal Metskülas, Nõmmemetsas ja pika ajalooga, aga liitmiste ning ühendamiste käigus ometi unustatud Rõkkalo külas, on lugu ise justkui kogu Eesti saatusest samuti.
Raamat seisab koos kolmest osast. Esimene, „Inimväärne taluelu – Lehtmetsa talu tööd ja tegemised“, räägib Raikküla valla Rõkkalo küla Lehtmetsa Kalfidest ja nende kodust. See on jutustus Eestimaa taluperest, selle rõõmudest, unistustest, kaotustest, uutest unistustest ja nende uuest valusast kustumisest juba taasiseseisvunud Eestis. See on üks tuhandete perede lugudest. Nendes on küll erinevad tegelased ja tegevuspaigad, aga viimases vaatuses seistakse justkui ühes paigas ja jagatakse ühesugust saatust.
1936. aastal, kui oli suur eestistamise laine, võtsid selle pere Kalfid endale talu järgi nimeks Lehtmets. Ainult vanaperemees Mart Kalf keeldus nime muutmast ja läks siit ilmast 1943. aastal Kalfina. Ka sellest esmapilgul kõrvalisest seigast võib otsides leida allteksti, mis paljusid kõnetab.
Teine osa „Kuhu kadusid külad ja mehed?“ räägib külade saatusest, metsadesse pagenud lihtsatest maainimestest, arreteerimistest, piinamistest, kolhoosidest ja vaikusest, mis valitseb täna endistel kiigeplatsidel, külatänavatel, kunagiste koolimajade ümbruses… Kuhu kõik need külad said?
Raamatu võtab kokku peatükk, mis kannab nime „Aino ja Endeli tõelise armastuse lugu“. See on lihtne ja üdini avameelne jutustus sellest, kuidas inimesed võivad olla õnnelikud ka siis, kui kõik nende ümber laguneb, unistused purunevad, eesmärgid hägustuvad. Armastus on see, mis aitab raskustest üle olla ja armastuse viljad kinnitavad, et elu ei saa otsa ka siis, kui tundub, et kõik ongi juba kadunud. Kes teab, võib-olla on see just suur inimlik armastus, mis kunagi jälle metsaküladesse laste hõiked tagasi toob ja metsadel taas laanteks laseb kasvada.
Selle mälestusteraamatu autor, 1948. aastal maad võtnud kaose eest linna pagenud Aino Mettas istub ühel 2018. aasta külmal veebruaripäeval, mõni nädal enne oma 89. sünnipäeva, sünnitalu eeskambris. Tema seljataga õhkab sooja hubaselt soojamüüri äärde ehitatud lebo sarnane asjandus, mida lihtsalt „kiviks“ on kutsutud, sest nagu kambreid eraldav soemüür, oli seegi ehitatud tellistest ja pealt kaetud 10 cm paksuste paekivilahmakatega, mis olid siledad nagu lihvitud ja soojusest või kasutamisest pruuniks läinud. See „kivi“ on nagu radiaator, mis hoiab toas sooja. Aino meenutab, et see oli lapsepõlves kõige mõnusam koht, kus sai selga soojendada, koolist tulles märgi riideid, sokke, kindaid kuivatada.
Aino on jälle kodus tagasi ja tal on veel üks unistus: ta tahaks tänutundega kirjutada oma emast ja isast, kelle hellus ja karmus on eluteel raskustega silmitsi seistes toeks olnud. Aino kirjutab kindlasti ka selle loo, aga see saab olema ühe teise raamatu algus.
