Heiki Hepner, Raplamaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees.
Neid riike, mis saavad oma sajandat sünnipäeva tähistada, ei ole üleliia palju, isegi mitte vanas Euroopas. Meil on põhjust olla rõõmsad ja uhked.
Tihti võrdleme oma riigi pikkust inimese eluaastatega. 100 aasta sisse mahub 4-5 inimpõlve ning selle tähiseni jõudmine on pigem erand. Aga õnneks on täna meie seas 62 inimest, kes on näinud oma silmaga Eesti riigi esimesi samme. Neist kaks elab Raplamaal. See on suur rikkus.
Me võime sadat aastat jagada väga erinevat moodi. Vabaduse ja okupatsiooni perioodiks, rahu ja sõja aastateks, esimeseks ja teiseks vabaduse ajaks ning nende vahele jäävateks võõrvõimu aegadeks, lahata sajandit kümnendite, veerandsajandite või mõne muu ajaperioodi kaupa. Reeglina me teeme seda selleks, et korrastada oma ajalugu, paigutada sellesse erinevaid sündmusi, rääkida lugusid, teha saateid, anda välja raamatuid.
See kõik on väga oluline. Sellega me mõtestame oma seni käidud teed, mis on vundamendiks ja lähtekohaks järgmiseks sajandiks.
Mööduv sajand on valdavalt meie esivanemate nägu, saabuv sajand on meie järeltuleva põlvkonna nägu. Vaieldamatult on meie ühiskonna üheks valusamaks küsimuseks, kui palju on meil neid, kes hakkavad järgmise saja aasta nägu kujundama?
See ei ole mitte üksnes Raplamaa mure. Viimase nelja aastaga on maakonna elanike arv kahanenud 2,8%. Kui lisame siia juurde ka Järvamaaga liitunud Käru valla, siis ulatub see protsent juba 4,5-ni. Selle nimel, et elanike arv ei väheneks, näevad vaeva kõik maakonnad ja omavalitsused. Meie esmane eesmärk peaks olema elanike arvu kasv Raplamaal, kuid riigina ei saa me rõõmustada, kui Lõuna- või Kirde-Eesti inimesed kompenseerivad siin Raplamaalt Tallinnasse lahkunuid, sest see on poolik lahendus.
Rahvaarvu tõstmine terves riigis eeldab kahte asja – väljarände vähendamist ja sündimuse kasvu. Väljaränne on viimastel aastatel vähenenud, aga paraku on seda teinud ka sündimus. Raplamaal on viimaste aastate sündimus veerandi võrra väiksem, kui see oli selle sajandi esikümne teises pooles.
Kui mujale maailma elama asunuid on võimalik Eestisse tagasi kutsuda ning paljud jõuavadki pärast aastaid piiri taga elamist kodumaale tagasi, siis sündimata lapsed jäävadki sündimata.
Eesti mehed ja naised unistavad oma peres rohkem kui kahest lapsest, väga tihti kahjuks kolmanda lapseni ei jõuta. Küllap on selleks nii objektiivseid kui ka subjektiivseid põhjuseid ning mõnigi lahendus sõltub rahakoti paksusest. Üks on aga selge, rahvastiku taassünd algab pere kolmandast lapsest. Peredele tuleb anda kindlustunne oma unistuste elluviimiseks ja nii mõnigi asi ei ripu rahast. Nende lapsevanemate märkamine ning tunnustamine, kus kasvab või on kasvanud vähemalt kolm last, ei maksa palju, aga sellisel käitumisel on oluline mõju ühiskonnas hoiakute muutmiseks.
Kõik meie omavalitsused on justkui rätsepaülikonnad – kordumatud, unikaalsed ja täpselt selle keha järgi loodud, mida nad katma on mõeldud. See aeg, kus me palju asju saime lahendatud standardlahendustega, on möödas. Täna me saame standardlahendustega paremal juhul rahuldavaid tulemusi. Sellise eesmärgi püstitamine on ilmselgelt ebapiisav ja väheambitsioonikas.
Hea või väga hea tulemuse saavutamiseks tuleb iga valla sisse vaadata, enne kui mingeid lahendusi pakkuda ning veel parem, kui need lahendused sünnivad kohapeal.
Raplamaa üheks suureks eeliseks on Tallinna ja Pärnu lähedus. Kuidas me oleme seda kasutanud? Mulle tundub, et siin on meil reserve.
Keskvalitsuse pilk on Toompealt reeglina kaugemale suunatud. Popp on rääkida Virumaast, Lõuna-Eestist ja saartest. Tartu vajab kiiret raudteed, Pärnu lennujaama, mõlemad neljarealisi maanteid, Saaremaa silda, Ida-Viruma omaette toetusmeedet jne. Raplamaa ja tegelikult Kesk-Eesti tervikuna on fookusest välja vajunud.
Raplast, Märjamaalt, Kohilast, Järvakandist on Tallinnasse märksa vähem maad kui vastupidi. Ma mõistan, et see on mentaalne probleem, aga kui me seda ei suuda muuta, jääb meil arenguhüpe tegemata. Pärnu kaugus suureneb pärast keskpärase rongiühenduse kadumist veelgi.
Me vajame turvalisi, kiireid ühendusteid oma toimepiirkondade vahel, aga samuti toimepiirkondade ja Tallinna ning Pärnu vahel. Tallinna-Rapla maantee rekonstrueerimine tuleb uuesti lauale tuua. Suurendada tuleks rahastust kohalike teede jaoks. Raudteeliiklust tuleb tihendada ning tuleb leida vahendid möödasõidukohtade ning täiendavate rongikoosseisude jaoks. Märjamaale tuleb ühistranspordiga tagada hea ühendus Tallinna ja Pärnuga. Kiire internet peab jõudma igasse külasse. Kunagi võib-olla tulev Rail Baltic ei ole kindlasti see imevits, mis neid probleeme lahendaks. Nende probleemide lahendamise võtmed on keskvalitsuse käes, aga kui me jääme käed rüpes ootama, ei juhtu midagi.
Mul on teile kõigile palve. Arutame, vaidleme ning sõnastame ühiselt need suured eesmärgid ja tegevused, mis meid kõiki ühiselt edasi viivad ning tegutseme siis kui üks mees nende saavutamiseks.
Vaatamata eelpool toodule võime siiski tõdeda, et Raplamaa on väga hea koht elamiseks, töötamiseks, laste kasvatamiseks ja vanaduspõlve veetmiseks. Siin on kordumatu loodus, head koolid, arvestataval hulgal töökohti, aktiivne ja rikkalik kultuurielu. Meil on põhjust olla tänulik kõigile neile, kes selle nimel on iga päev tööd teinud või vabatahtlikult selle eest hea seisnud. Need inimesed on tõeline maa sool. Neid ei ole palju, nii nagu soolagi ei ole heas toidus kunagi palju, aga sa märkad kohe, kui teda ei ole. Suur tänu teile, head Raplamaa loojad!
Soovin, et järgmiseks sajaks aastaks oleks meie kodu Raplamaal, meie riik oleks Eesti Vabariik ja me tulevik oleks väikeriike austav tugev Euroopa Liit.
Soovin teile kõigile rõõmsat meie riigi 100. sünnipäeva.
Elagu Eesti! Elagu Raplamaa!
