Stina Andok / foto: Sim Solman.
15. veebruaril algas Hiina kalendri järgi kollase maakoera aasta. Sellega seonduvalt otsustasime lähemalt tutvust teha ühe kohaliku kollase kutsaga.
Korrektsem oleks siiski öelda, et Kaereperes elav nelja-aastane Fredi on kuldne retriiver, kuid meelelahutusliku loo tarbeks võime mängeldes nimetada teda ka ajutiselt kollaseks koeraks. Tõsi on ka see, et valge lumekatte taustal võib Fredi paista pisut kollaka karvkattega koerana ja juhuslikult me kohtumegi Frediga ühel ilusal talvisel, lumisel ja päikeseküllasel päeval.
Perenaise Ülle Kalda jaoks ei ole Fredi esimene koer. Ta räägib, et koerapidamise traditsioon sai alguse, kui kolm kutsikat toodi nende kodu lähedale metsa. Ühest kutsikast kasvaski pere lemmik Jõmmu. Kui aga Jõmmu oli juba vanaks jäänud ja lapselapsed parasjagu väikesed, tundus õige aeg otsida perre ka kutsikas.
„Nägin kuskil kuldset retriiverit. Lapselapsed olid väikesed, tahtsin saada lapsesõbralikku koera,“ meenutab Ülle. Esialgu ei olnudki kuldse retriiveri kutsika soetamine nii lihtne, kui võis arvata. Selgus, et pesakonnad müüdi uutele omanikele ära veel enne, kui oli selgegi, kui palju kutsikaid on tulemas. Kuldsete retriiverite näol on nimelt tegemist populaarsete perelemmikutega, keda võib näha paljudes filmides ja teleseriaalides ning neid teatakse üldiselt kui väga sõbralikke koeri, kes sobivad hästi kokku väikeste lastega.
Väga kaua siiski otsima ja ootama Ülle pere ei pidanud. „Jõmmu suri jaanipäeval 13-aastasena, 9. novembril sündis Fredi ja jõuludeks saimegi endale kutsika,“ räägib Ülle. Kuigi pereliikmed kutsuvad oma lemmikut hellitavalt Frediks, on tõukoeral passis pikk ja keeruline täisnimi, mida perenaine peab enda sõnutsi iga kord üle vaatama, enne kui öelda söandab.
Kui kohtume Ülle ja Frediga nende koduõues, on koer elevust täis, tervitab meid jooksujalu ja heidab jalge ees kohe pikali, et meie paitusi paremini nautida. Ülle nendib, et koer on iseloomult väga sõbralik, mis on küll tore, aga võib samas teinekord ka murekoht olla. Fredi usub ilmselt, et kõik inimesed on head ega vaevu kellegagi kurjustama. „Kõik tahavad mind katsuda, mina tahan kõiki nuusutada,“ annab Ülle edasi oma lemmiku käitumismaneeri.
Samal ajal on Fredi väga sõnakuulelik ning jälgib kogu aeg, mida perenaine teeb. Nimelt on Ülle oma Fredi juba kutsikast saadik koolitanud. Esialgu mindi koertekooli üksnes selleks, et koerast jagu saada, aga nüüdseks on Fredil lisaks tavapärasele sõnakuulelikkusele ka palju erinevaid trikke ette näidata.
Ülle demonstreerib meile nii mõndagi, mida Fredi oskab teha. Nii näiteks jookseb Fredi lippide vahel slaalomit, hüppab üle välja sirutatud jalgade ning korjab isegi maha visatud mänguasjad kokku ning asetab need korvi.
Kuna kuldsed retriiverid on tõupoolest ka sellised koerad, kes niisama ei haugu, on üheks trikiks käskluse „Hääl!“ peale haugatamine. Ka meie saame selle tunnistajaks olla ja peab tõdema, et imearmsa kuldse koerakese kõrist kostab üllatavalt sügav ja vali haugatus.
„Sellist koera, kes kogu aeg sööks, on lihtne õpetada,“ ütleb Ülle naerdes. Nimelt on Fredi söögi nimel kõigeks valmis. Tänu aktiivsele õpetajale ja ilmselt ka oma isule, on Fredi edukalt osalenud ühel sõnakuulelikkuse võistlusel.
Sõbralik ja inimeste lähedust nautiv labradori retriiver vajab endale seltsiliseks aktiivset inimest, kes oleks nõus temaga kogu aeg jalutama. „Tõusen hommikul veerand tundi varem, et temaga jalutama minna, aga minu jaoks ei ole see kohustus. Kui olen ta endale võtnud, siis pean ta eest ka hoolitsema,“ ütleb Ülle leebelt.
