Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Alu koolil täitus eelmisel nädalal 150 aastat selle loomisest ning kooli direktoril Ülle Riisalul täitub sel aastal oma ametikohal 30 aastat. Vilistlasõhtu on koolil plaanis korraldada sel sügisel.
Esmakordselt mainiti kooli 19. veebruaril aastal 1868, kui Alu valla volikogu otsustas kooli loomiseks raha eraldada, rääkis Ülle Riisalu. Kui kooli jaoks ehitatud maja õpilastele väikseks jäi, oli kool paljudes teistes hoonetes, näiteks Alu mõisas ja Väljamatsi talumajas. Aastal 1980 ehitati lasteaia jaoks uus hoone ja vanasse majja lõid aktiivsed kohalikud elanikud taas kooli pärast kümneaastast suletud olemist. Eelmisel sügisel sai taasavamisest 35 aastat.
1984. aastast läksid kool ja lasteaed ühise juhtimise alla. Vahepeal oli kool kuueklassiline, kuid Riisalu rääkis, et Rapla vallalt tuli 2009. aasta paiku soov viia kaks klassi Raplasse.
Pärast seda oli kooli jaoks karm aeg, õpilasi oli vähe. Kuid elu läks edasi ja õpilaste arv kasvas tasapisi. Veel kolm aastat tagasi oli koolis 44 last, nüüd käib neljas klassis 61 last. Koos lasteaialastega ja Kodila lasteaiarühmaga on Alu koolis kokku 150 last, mis on Riisalu arvates päris suur hulk liitasutuse kohta. Lapsi tuleb kooli Alust, Raplast, Kodilast, Hagudist, Pirgust ja paar last isegi Kädvalt.
Ülle Riisalu ise on käinud kahes väikeses koolis, Keava algkoolis ja Valtu põhikoolis, ning leiab, et sellises väikeses koolis on palju parem õppida. Soov õpetajaks saada oli temas aga juba olemas kaheksandas klassis. Valtu põhikooli kauaaegne direktor Kalju Rahu pani teda õpetajaid vahel asendama ja ütles talle, et ta peab õpetajaks õppima minema. Alu kooli direktori kohale sattus Riisalu enda sõnul juhuslikult. Aastal 1988, 18. jaanuaril sai temast direktori kohusetäitja. „Alguses võtsin selle koha ajutiselt vastu, kuid nagu teada, siis need ajutised on igavesed. Olen jäänud siia tänu inimestele, kes siin majas töötavad, ja lastele ja õpilastele, keda väga armastan.“
Alu koolis oli eelmisel nädalal sünnipäevanädal, mille ajal käis koolis palju külalisi. Esmaspäeval käis õpilastele oma fotograafia hobist rääkimas vilistlane Joosep Ringmäe, kolmapäeval kõneles Eesti ajaloost Toomas Tõnisson ning neljapäeval rääkis Tõnis Tõnisson lastele riigi taasiseseisvumisest. Riisalu sõnas Toomas Tõnissoni ettekande kohta, et lapsed kuulasid seda väga pühendunult, saal oli terve tunni hiirvaikne olnud.
Reedel käidi terve kooliga süütamas küünlaid Rapla Vabadussõja mälestussamba tükkidest kokku pandud mälestusmärgi juures. Edasi toimus ekskursioon Alu mõisas, kus asub Kaitseliidu kool. Kaitseliidu Rapla maleva relvur ja Alu kooli vilistlane Tarmo Tammus tutvustas lastele erinevaid relvi ja hoonet näitas Olev Kalmus.
Päeva lõpus vaatasid õpetajad ühiselt filmi, mille Riisalu ise 15 aastat tagasi kooli sünnipäeva puhul filmis. Ülle Riisalu tegi tol ajal intervjuusid kõikide klasside ja nende õpetajatega. Seda filmi oli ta näidanud ka neljandale klassile, kes sellest niivõrd palju inspiratsiooni sai, et õpilased tahtsid samamoodi minna ise õpetajate ja õpilastega intervjuusid tegema. Samuti said nad filmist inspiratsiooni kostüüminädala korraldamiseks.
Koolis pole oma huvijuhti, nii et selliseid üritusi tulebki lasta korraldada neil, kellel selleks soov ja aeg olemas. Riisalu ei taha ennast direktorikski nimetada, sõnades, et ta on nagu Hunt Kriimsilm, ühel ajal nii administraator, koordinaator kui ka asjaajaja.
„See on see väikese kooli eripära, et ega kellelegi väga delegeerida ei ole. Õpetajate põhitöö on lastega tegeleda, tunde läbi viia ja neid järele aidata.“ Riisalu lisab, et kooli arengurühm on hästi tööle hakanud ja talle suureks abiks. Arengurühmas on aktiivsed ja algatusvõimega õpetajad Piret Linnamäe, Merle Maasoo, Pille Laos ja Tiina Kaffer.
Palju võimalusi
Mille poolest aga Alu kool veel eriline on? See oli esimene kool Rapla maakonnas, kes aastal 2012 moodustas väikeklassi. Ühes klassis olid lapsed, kes vajasid õppimiseks väiksemat keskkonda ja kuna seadus võimaldas väikeklassi loomist, sai avaldus valda tehtud. Rapla valla haridusnõunik toetas kooli ettepanekut ja esialgu tuli õpetaja palk valla eelarvest. Nüüdseks on koolis kolm väikeklassi kümne õpilasega.
Riisalu sõnas, et väikeklass õigustab end vägagi, kuna need lapsed ei ole võimelised suuremas klassikollektiivis õppima. Praegu aga propageeritakse kaasavat haridust, mis näeb ette, et sellised lapsed peaksid olema siiski tavaklassis. Riisalu ei kujuta küll ette, mismoodi sellises olukorras hakkama saadakse.Alu koolis on tähtsal kohal muusika, erinevate projektide kaudu on hangitud mitmeid pille ja kooli mudilaskoor on heal tasemel. Riisalu sõnas, et varem on suurt rõhku pandud ka kunstile ja loovusele, kuid vahepeal jäi see natuke tagaplaanile. Nüüd on aga kooli tulnud eripedagoog Tiina Kaffer, kellel on ka kunstiharidus ning kes viib läbi kunstiringi. Samuti on koolis puutööring. Riisalu naerab ja sõnab, et terve kool tahaks seal ringis käia. „Nad tahavad nii kohutavalt seda puutööd teha. Lastele meeldib praktiline tegevus väga.“
Üheks Alu kooli eripäraks võib veel nimetada seda, et paar aastat tagasi tehti otsus, et robootikaringi asemel peaks see olema igas klassis ainetunnina. Nii asendati üks tööõpetusetund robootikaga. Sel aastal lahkus robootikaõpetaja koolist, aga alaga tegeletakse siiski edasi. Leitud on uus õpetaja, kes esialgu juhendab küll vaid ringi, kuid on andnud lubaduse sügisest alustada uuesti ka tundide andmisega.
Lastele meeldib robootika väga ja Riisalu sõnab, et lastel peab olema võimalus ise näha, käega katsuda, proovida ja küsimusi küsida. Seepärast toetab Riisalu õppimist ka väljaspool kooli, olgu selleks siis õppekäik või teatrikülastus. „Mulle väga meeldib uus eripedagoog, kes on hästi julge oma kolme õpilasega. Ta käis kaks korda eelmisel poolaastal nendega Tallinnas, rongiga läksid ja käisid kohvikus, kinos, vanalinnas ja muuseumis.“ Eks eelarve seab sellistele käikudele küll oma piirid, kuid tänu projektidele on saadud laste silmaringi siiski laiendada. Näiteks on käidud teatris Rahvakultuuri Keskuse projekti „Teater maale“ kaudu. Nüüd on koolil soov taotleda raha KIK-ilt, et lapsi rohkem loodusesse viia.
Uue asjana on tulnud õuevahetund, millega Riisalu sõnul on nii õpilased kui ka õpetajad harjunud. Õues käiakse igasuguse ilmaga. Ka nädal tagasi oli võrdlemisi külm, kuid kooli poole suundudes tervitasid meid rõõmsameelsed lapsed. Selline õuesolek värskendab aju ja annab lastele võimaluse joosta. „Kooli ülemine fuajee on küllaltki väike. Neljanda klassi lapsed ütlesidki täna, et vana kool oli väljast küll kole, kuid seest oli parem, oli rohkem soppe, labürinte, kus sai eraldi olla. Lapsed tahavad tegelikult eralduda,“ sõnas Riisalu.
Küsimusele, kui kerge või raske on olnud uute õpetajate leidmine, vastab Riisalu, et väga raske. Õnneks on neil küll päris püsiv kaader, mitmel õpetajal on Alu kool esimene ja seniajani ainus töökoht olnud. Kui tekkisid väikeklassid, siis oli vaja otsida uusi õpetajaid. Esimesel korral laekus üheksa avaldust, kuna siis ei kujutatud veel ette, mida töö väikeklassiga tähendab. Teisel korral oli konkurss väiksem ja leitud õpetaja püsis ametikohal kaks aastat. Talle leiti asendajaks Pille Laos, kes olevat Riisalu sõnul ääretult hea leid. Kui nüüd kolmandale klassile õpetajat otsiti, tuli üks avaldus. Riisalu kiidab oma kooli õpetajaid, sõnades, et nad on tõeliselt head õpetajad ja pühendunud oma koolile.
Kuidas on aga õpilased viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud? Väga palju, vastas Riisalu. „30 aastat tagasi ei olnud arvuteid, telefone, kogu õppetöö käis ainult klassis. Töövahenditeks olid vihik ja õpik, ka töövihikuid ei olnud nii palju kui praegu. Lapsed olid tagasihoidlikumad, vaiksemad, rahulikumad. Tänapäeva lapsed on väga targad ja nutikad. Ma usun, et nii mõnigi neljandas klassis ületab digipädevuselt mõnda õpetajat.“
Riisalu meenutas, et 30 aastat tagasi ei teatud ka erivajadustest midagi ja ei jäänud ka silma, et oleks olnud autistlikke, aktiivsushäiretega või agressiivseid lapsi. Õpetaja tegeles siis kõigiga, tunnis oli kord ja distsipliin. „Eks neid, kes kehvemini õpivad, on alati olnud. Tol ajal pandi suuremat rõhku faktiteadmistele, päheõppimisele. Õppida anti rohkem kui praegu, huvitegevust oli vähem. Kooliväline aeg on praegu lastel väga täis. Seepärast on haridusministeerium tõstatanud dialoogi koduste ülesannete teemal. Ma olen aastaid mõelnud, et mul on lastest kahju, et rohkem peaks suutma koolis ära õppida. Mingi kohusetunne peab muidugi tekkima. Kui üldse õppida pole, siis ei teki ka kohusetunnet.“
