Valter Uusberg.
On ilus kokkusattumus, et kolmes Rapla galeriis on ühel ajal üleval just fotokunst – keskraamatukogu galeriis Janika Valdmanni „Eesti mustrid“, Rütmani galeriis Reet Sau „Siin on mu süda“ ja Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses Jaak Kadariku „Must ja valge“. Tundlikuks teeb asja seegi, et kõigilt autoritelt on väljas just mustvalged tööd.
Tavamõtlemises tähistab mustvalgelisus lihtsustamist, mis pooltoone ei tunnista. Graafilises kunstis, kuhu mustvalge foto kindlasti kuulub, on pooltoonide nägemise ja esitamise oskus ekstra hinnas. Võiks isegi öelda, et värvifoto massiivne kohalolu on seda oskust pärssimas ja moraalikategooriaid appi võttes – mustvalge foto on värvilisest vooruslikum.
Eesti mustrid
Ma ei tea, kust see tuleb, kuid alati, kui näitustel graafika poolele jõuan, tajun piltidesse kodeeritud vaikust – värvid on lärmakad, mustvalge kõlaruum hoopis teine. Janika Valdmann on enda sõnul palju looduses liikunud ja seda vahetult aistinud, ka vaikust, eriti sügisel.
„Näen kaugemale ja sügavamale metsa, kuna puud ja põõsad on langetanud oma rüüd… on vaikus… ja ikka vaikus… mida kaunistavad vaid üksikud linnuvidinad ja puutüvede kriuksumishääled“.
Et sõnades väljendatu jõuks ka pildikeelde, eeldab see pildiliste vahendite vaba valdamist. Valdmanni „Eesti mustrid“ on tugevate loodusaistingute mõjul sündinud ja delikaatselt järelkomponeeritud (foto)graafilised tööd.
Eesti maastikele on lisatud mustreid eesti etnograafiast, mõnel tööl seguneb algmaterjal täielikult lisandustega, kuid tulemus väljendab peamist – kui tahta näha, aimub Eesti maastikes rahvakunsti mustreid.
Kõigis töödes on tajutav autori eriline suhe loodusest pärit ainesesse. „Paitan mõttes neid armsaid ilusaadikuid…“ kirjutab ta metsas pidistamise võludest blogis „Mõtisklused ja pildid loodusest, elust ja olemisest“.
Siin on mu süda
Reet Sau avaldus, et „siin on mu süda“ oma liitvineeri tahkudele kantud vedel-emulsioonile ilmutatud piltide kohta on sama kompromissitu nagu tööd ise. Need on fotokunsti puhta käsitöö tulemused – „mustvalge rännaku pimikuseiklused“, nagu autor kataloogis ütleb. Tulemus on mõjuv. Näeme mõõdukas suuruses ruudukujulisi mustvalgeid metsafotosid rippumas korrapäraste tahkudena galerii seintel. Tööde faktuuririkkus on lummav.
Kuid see pole veel kõik. Läbi nii valguse kui ka varju kumab piltidel peaaegu ruumiline tonaalsus, mis koos hõrgult nähtava peene puusüüga annab metsavaadetele tugeva omaruumi. Autor pihibki, kuidas „paber, paspartuu, klaas ega raam“ ei sobinud temasse mõnda aega (vanim töö 2006) kogunenud metsategelikkuse väljendamiseks. Nägin neid töid Pelgulinna väikeses fotogaleriis Positiiv ja nüüd siin, Rapla Rütmanis neid vaadates pean tunnistama, et metsadele olemuslikult lähemas piirkonnas mõjuvad selliselt laetud pildid veelgi tugevamini.
Must ja valge
Fotokuu kulmineerub Jaak Kadariku suure isikunäitusega Raplamaa kaasaegse kunsti keskuses. On suur kingitus, et Raplas on selline rohke loomuliku valguse, avatud laekonstruktsiooni ja mastaapsete piki- ja põikivaadetega galeriiruum, kuhu saab väga erineva ruumilahendusega väljapanekuid üles panna.
„Must ja valge“ esimene mulje on terviklik ruumielamus, milles pildid osalevad. Näituse peamisteks elementideks on suureformaadilised, „elusuuruste“ kujutistega püstised ja väiksemad, horisontaalsed valgusgraafilised tööd ehk fotogrammid.
Kadarik: „Fotogramm on unikaalne tehnika, kujutis tekitatakse fotopaberile kaamera abita, tulemuseks kordumatu pabernegatiiv.“ Neid negatiive on pööratud ka positiivideks, tulemuseks klassikaline suureformaadiline graafika. Meenutab 70-ndatel ja 80-ndatel (minu hinnangul omamoodi kõrgajal) eesti graafikas ja ka maalis levinud kompositsioone, milles kujutatava esemekimbu siluett ja selle seesmine ruumilisus oli hillitsetud tasakaalus. Kaisa Puustak, Herald Eelma, Malle Leis või Andres Tolts (praegu suur mälestusnäitus Kumus), kes kohe meenuvad.
Kadariku natüürmortidel on läbipaistvad klaasesemed asetatud peenelt komponeeritud gruppidesse, milles valitseb samaväärne hõrk tasakaal. Kuid äkki märkame vaikeludes elu – tegelasi (väikeseid loomafiguure), kes ei tohiks sinna kuuluda. Pealkirjad räägivad oma keelt. „Labor. Kitsest hobuse tegemine“ jms. Kadarik tembutab oma peitepildiliste anekdootidega üksjagu, aga näituse väärtuslikuma osa moodustavad ikkagi puhtad natüürmordid nagu horisontaalsed „Kuus klaasi ja kummuli pudel“ või „Ülestähendaja laud tindipoti ja südametilkadega“ ning püstised „Kolm pudelit pitsi ja karahviniga“ või monumentaalne „Neli pudelit“.
Näituse kõlavaimad tööd on figuraalsed, mis teostatud siluetitehnikas. „Autoportree elupuuoksaga“ on neist ehk parim. Galerii mustal tagaseinal on 12 figuraalsest pildist Aadama ja Eeva pattulangemise lugu kunagi ja nüüd praegu.
Siluetikunsti kohta guugeldasin – „käärilõige ja sellega suguluses olev siluetikunst jõudsid Euroopasse 17. sajandil Kagu-Aasia kultuurist. Nn Hiina varjud levisid mööda vanu kaubateid Ida-Aasiast ja Indiast Pärsia ja Türgi kaudu Balkanile ning Põhja-Aafrika ja Itaalia kaudu Lääne-Euroopasse, kus nn Varjulava püsis eriti kaua Pariisis.“ Seesmistest üksikasjadest puhastatud terav siluett on ootamatult infoküllane ja kõrge üldistusastmega ka Kadariku käsitluses. Ei kujutakski ette, et tema peente vihjetega pikitud pattulangemise stseene oleks võimalik realistlike fotosüžeedena näidata.
Mastaapsel näitusel on ka kergemeelne vinjett. See tuleb galerii ekraanilt. Näeme tõtlikku (aegvõttega kiirendatud) kunstnikku koduateljees töid raamimas, neid galeriisse riputamas, avamisele kimamas ja kohaletulijatega suhtlemas. Kenasti kokku lõigatud ja muheda džässiga rikastatud mõnus vaatamine, nagu kogu näituski.
Tihe kunstikalender tunnistab Rapla kuulumist laiemasse kultuurivõrku, mille rikas sisupotentsiaal tänu korraldajatele meile tänuväärselt avaldub.
