Mari Tammar / foto: Lennart Lennuk.
Mick Pedaja ja Poola ansambli Coals kontserdil Rapla kultuuriklubis Baas 21. veebruaril oli rahvast meeldivalt palju ja tulnute seas neidki, kes Tallinnast kohale sõitnud, ehkki sama tuuriga esinesid muusikud ka Tallinnas ning Tartus. See on koht tähelepanekuks, et just Rapla pakub nii artistile kui ka publikule Tallinna ja Tartu kõrval piisavalt aktraktiivset alternatiivi.
Hetkest, mil noored poola muusikud lavale astusid, tekkis mul aga tunne, nagu oleksin filmis või mõnes Tšehhovi novellis. Nii hästi sobis nende muusika just siia provintsilinna kultuuriklubisse, mis oma loomult on mainstream’ile ehk põhivoolule alternatiivi pakkuv underground ehk nurgatagune või n-ö maa-alune koht. Samasugust alternatiivset tunnetust kandis endas ka poolakate muusika, mis oli segu elektroonilisest popist ja akustilisest indie’st. Baasis peituv potentsiaal ja tema olemuslik algoritm läksid Coalsi muusika saatel igaljuhul särama. Just seesugust kvaliteetset alternatiivi, milles on peidus väheke ühiskonnakriitikat ja punki, võiks Baas meile järjepidevalt pakkuda.
Coalsi muusikat iseloomustab tšehhovlik ajastu spliin ja igatsus olla kuskil mujal – ent kõike seda 21. sajandil. Coalsi muusikud ja Pedaja on juba sellest põlvkonnast (meie põlvkonnast), kelles on pead tõstnud teatud pettumus ajastu normides ning soov elada teiste väärtuste ja põhimõtete järgi, kui kapitalistlik maailmakorraldus seda nõuab.
Ent põneva kontrastina on see just see põlvkond, kes on armunud tehnilistesse lahendustesse ning suudab terve orkestritäie muusikuid oma imevidinate ja arvutitega lavale kaasa võtta. Niisiis seisis Coalsi näol laval kaks ja Micku näol üks muusik, kuid helimaastikud, mida tänu tehnilistele vahenditele pakuti, olid täidlased ja tuumakad. Muuseas – käes on ka introvertsete artistide ajastu, kes laval tegelevad vähem enda müümise ja rohkem sisekaemusega, pöörates pilgu pigem enese kui publiku poole.
Kõik see kehtib ka Micku kohta, ainult et tema muusikas väreleb rohkem lootust uuema ja parema maailma võimalikkusest. Mick viib meid oma muusikaga ikka allikale – vulisevale allikale, mustrite merre ja kosmilistele lainetele. Samas peab tunnistama, et Mick on viimasel ajal muutunud lihtsamaks ja maisemaks, jõudes kosmiliste avaruste juurest üha enam ka juuri ajama sügavamale maapõue.
On Rapla muidugi Micku kodulinn, ent näitab tema soov siia ikka ja jälle oma loominguga tagasi tulla teatud Rapla kvaliteeti ning ka väärtushinnangulist muutumist, mis täna ühiskonnas on toimunud. Mõtteviis “Me oleme Tallinnast ja maksame” on asendunud pigem hoiakuga “Ma olen provintsist ja see on äge”. Ehk sarnaselt sellega, nagu on cool elada puitmajas ja äärelinnas, on saanud ka provintsi päritolust teatud nišikaup, mida saab mõningast hoiakut ja veendumust väljendades presenteerida. Näiteks kanda samasugust kampsunit, mille rinnaesisel laiub teistel “Kopli” või “Kalamaja”, hoopis kirjaga “Rapla”. (Just nimelt selline kadestamisväärt pusa on noorel arhitektil Kateriina Veerdel.)
Ent tagasi tulles kontserdi juurde, on märkimist väärt, et meil on alternatiivi pakkuv kultuuriklubi ja uusi väärtusi loovad omad artistid. “Aitäh teile, armas Rapla,” lõpetas Mick oma kontserdi.
