Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva raames kutsus Rapla keskraamatukogu endale külla maakonna viimase maavanema Tõnis Blangi. Umbes tunni jooksul rääkis ta maavalitsuste ajaloost ja sellest, miks neid 1. jaanuarist enam ei ole.
Blank mainis, et maavalitsused tähistasid oma 100. sünnipäeva juba eelmisel aastal. Veel enne, kui riik loodi 1918. aastal, olid haldusüksused ja struktuurid juba loodud. 1917. aastal toimunud maapäeval valiti maakonna volikogu ja valitsus. Viimase esimees oli põhimõtteliselt maavanem. Selline asjade kulg oli vajalik, et õigel hetkel riik, mis varem de facto juba susises, ka de jure ära teha.
Blank rändas üsna kaugele minevikku. Ta kuvas ekraanile erinevaid Eesti kaarte. Maavalitsuste vanus on selgeks tehtud, aga maakondade vanuse üle peetakse siiani arutelusid. Muinas-Eesti maakondade kaardil on selgelt näha, et tänase Raplamaa kohal asus muistne Harjumaa, millest põhja poole jäi Revala.
Veel kuvas Blank ekraanile tsaariaegse Eesti ning kihelkonnakaardi. Alles 1960-ndateks oli Eesti kaart kujunenud selliseks, nagu me täna oleme harjunud seda nägema. “Reforme on Eestis tehtud pidevalt ja üksjagu,” sõnas Blank.
Järgmisena peatus endine maavanem aastal 1989. Vahetult enne taasiseseisvumist otsustas ülemnõukogu alustada haldusreformi, mille eesmärk oli rahvavõimu detsentraliseerimine kohaliku omavalitsuse tasandile. Kõigest mõned aastad hiljem, 1993. aastal võeti Riigikogu otsusega suund ühetasandilise omavalitsuse poole. Blank ütles, et sellest alates hakkas toimuma maavalitsuste aeglane närvutamine, pisendamine ja peenendamine. Lõpuks ei olnudki tema sõnul enam muud teha, kui need täiesti lõpetada.
Tänapäeva jõudes kuvas Blank ekraanile 2016. aastal koostatud dokumendi teksti, milles kirjas idee, et maavalitsuste lõpetamine oleks üks lahendus valdkondlike ülesannete korraldamise tsentraliseerimise jätkuks. See on oluline erinevus võrreldes 1989. aastaga, kui eesmärk oli vastupidine.
Maavalitsuste ja maavanema ülesannetest rääkis Blank, et maavanema olulisim roll oli riigi huvide esindamine maakonnas ning maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest seismine. “Kuigi seaduse järgi oli maavanem riigi esindaja maakonnas, oli tegelikkuses maavanem ka maakonna esindaja riigi ees. Üsna sageli tuli seda teist poolt täita ja maakonna huve kaitsta,” tõdes Blank.
Tänaseks maavanema ametit enam ei ole. Reformi käigus sai välja öeldud, et maakond kui kultuuriruum peab kindlasti säilima. See on muidugi koht, kus inimeste arvamused lahku lähevad.
Ka Blank tõdes, et nii mõnigi on visanud õhku küsimuse, kas see nii ka reaalselt läheb. Maavalitsus oli kui liim, mis siinset kultuuriruumi koos hoidis. Nüüd on funktsioonid laiali jaotatud ja õhus küsimus, kas uued haldajad suudavad maakonda samamoodi koos hoida. “Tahaks loota,” ütles Blank.
