Aita Mets
Taas on mind viidud olukorda, kus pean tegema seda, mis mulle üldse ei meeldi – kirjutama häirivast, sest kallid kaasmaalased püüavad visa järjekindlusega tõestada pealkirja paikapidavust!
Möödunud aasta lõpul Alu teel valminud kergliiklustee ei ole rajatud autodele parkimiseks ega kiiruskatseteks! Hirmutavalt palju osaleb liikluses ostetud lubadega autojuhte ning tehniliselt mittekorrasolevaid autosid. Liiklusmärke näevad ja tähendust teavad vaid vähesed. Alu tee on siiski peatänav ja lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/tunnis. Ka Kevade tänav on asulasisene ja määratud piirkiirusega. Sõidusuuna muutmisel on soovituslik vähendada piduri abil auto kiirust ja sellest suunatulega märku anda. Pealegi võiks sõidusuunas olla näo, mitte küljega.
Uskumatult värvikirev on elada ühes ilmaruumis koos homo sapiensiga.
Nüüd siis jätkan isikustatumalt.
Hele- ja tumesinisekirjus jopes ning mitte enam esimeses nooruses meesterahvas, kes sa 28. jaanuaril hommikul kella 7 ajal Raplasse suundudes Alu tee 20 ees asuva teede eraldusmärgise peal jõudu katsusid, tunned end nüüd tugevana!?
Ma saan aru, kui hunt toob kutsikad välja, et õpetada neid ellujäämiseks murdma, aga et üks emis toob 25.veebruaril kella 16 paiku oma põrsad tänavale sigatsema, on küll liiast! Aga kahjuks pole see kõik veel inimmõistuse lagi.
Üks isehakanud maailmavalitseja võtab endale õiguse aastaid asjatada üleaedse koduaias, teine peab näljasurma vältimiseks naabri maalapilt isegi mutimullahunnikuid oma peenrasse tassima, ainuüksi seepärast, et teistel on viljakam muld. Kolmas vaeseke peab aastast aastasse tormistel öödel aiakäruga teise õuelt küttepuid varastamas käima ja neljas hälvik võtab oma koduaiast koeralontruse nööri otsa ning veab võõrale õuele häda tegema ainuüksi sellepärast, et tollel pole oma krunt loomataraga piiratud. Enda omandiõigust tõendava dokumendiga võid tema lontu tagumikku pühkida, sest loeb ainult piisava kõrgusega juurdepääsu takistava aia olemasolu.
Seda loogikat järgides pole meil ka oma riiki, sest minu teada pole meie saja-aastasel riigil üheski küljes kõrguvat Hiina müüri ega sellel kõndimas laskevalmis relvaga valvurit, kes küsimata pakuks kõigile tinaravi.
Ilmselt suudaksin mõista, kui tegemist oleks pikaaegsete pudelikultuuri viljelevate suurkujudega, aga ei – hoopis lähemas ja pisut kaugemas ümbruskonnas elavate isikutega. Kahjuks! Huvitav, kas peaksin nüüd aastate jooksul tehtud videosalvestusi sotsmeediasse kõigile vaatamiseks üles laadima hakkama? Ihkab ehk keegi hetke ajel saadavat odavat kuulsust?
Tean, et vähese rahaga on raske toime tulla, aga kuidas aruraasuta elada, on mulle seni õnneks teadmata. Siiralt loodan, et jääb ka teada saamata.