Marju Bachmann.
Mind ajendas kirjutama tunne, mis ei taha peale Eesti 100 juubelipidustusi kuidagi üle minna. Võtan kuulda nõuannet – räägi ja sul hakkab kergem. Riskin sellega, et tänapäeval nimetatakse igat mõtteavaldust vingumiseks. Las siis olla.
Siiani olen alati öelnud: “Kui viga näed laita, seal tule ja aita.” See on nüüd küll selline pidu, kus minu abi ei oodata, aga ehk saan öelda, mida ootab üks tavaline neljakümnendates naine, abikaasa, kolme lapse ema, kes teeb tavalist tööd (oma kätega) ja elab oma majas maal, ühelt Eesti vabariigi juubelilt. Ausalt öeldes ei olnud mul peole mingeid erilisi ootusi (peale selle, et uudishimuliku naisena vaatan ikka külaliste tualette). Lootsin väärikat pidu.
Olime nagu paljud Eesti pered kenasti pidulaua ääres ja vaatasime Eesti esimest nii suurt juubelipidu. Kui eeskava läbi oli saanud, tekkis terve rida küsimusi. Kas selline ongi pidu? Pidu, kus saja-aastasele hakatakse ette laduma tema puudusi. Näpuga näitama, mis valesti. Usun, et kui minu esivanematest keegi oleks saanud saja-aastaseks ja tal oleks probleeme alkoholi või muuga (kõik eksivad), siis kindlasti ei hakkaks ma tema juubelil seda suurel ekraanil talle näitama ja teda noomima.
Kui ta elas nii vanaks, tegi ta ometigi midagi õigesti. Ma räägiksingi kordaminekutest, et anda indu edaspidiseks. Ka erinevates juhtimisõpikutes on öeldud: kiida inimest kolm minutit ja pööra üks minut tähelepanu tema puudustele. Ainult nii motiveerid inimest positiivselt edasi minema, mitte ei pane teda vihaselt tõestama, et saab hakkama.
Minul jäi mulje, et elu Eestis on üsna masendav (kellelgi kindlasti on, aga mitte enamusel). Välismaalasena ei saaks ma üldse aru, mis maa see on.
Vaatan laupäeviti saadet Maahommik, kus on palju Eesti tegusaid ja ettevõtlikke inimesi. Vahur Kersna saatest nägin, kui toredad saja-aastased meil on, kellelt õppida. Neid oleksin tahtnud näha või siis oleksin meelsasti vaadanud läbilõiget möödunud Eesti riigi sajast aastast, kuna paljud noored ja ka vanemad eestlased pole meie minevikuga nii täpselt kursis. Lisaks okupeeritusele ja rasketele aegadele saaks kindlasti näidata hulganisti positiivset, mis on omane meie maale ja kuidas kõigil neil aastatel säilis eestlus.
Olen käinud paljudes erinevates Eesti kultuurimajades etendustel, pidudel ning võin öelda, et minu jaoks on olnud need kordades südamlikumad ja meeleolukamad kui pidu ERMis. Olen Anne Veskiga ühel nõul, kes juba eelmisel aastal ütles, et vabariigi sünnipäev võiks olla rõõmus ja lõbus. Mul tekkis küsimus: kui see oli pidu, siis milline on meie argipäev?
Pidustusele eelnevat janti NO99 ümber vaatasin muigega, aga peale seda eeskava sain aru, miks nende inimeste elud on sellised nagu on. Nemad ju eestlastele andeks ei anna (kõike seda, mida inimesed valesti teevad), unustades, et nemadki on eestlased ja samuti ekslikud. Nende käes oli muuta see pidu ülevalt positiivseks ja helgelt tulevikku vaatavaks või rõhuvalt ängistavaks.
Mulle meeldib aeg-ajalt kurbus, sügavus, kahemõttelisus, äng ja mõõdukas ärapanemine, kui sellest keegi kasu saab ja õpib. Aga seda teha pidupäeval?
Loodan näha kunagi Eesti vabariigi aastapäeval – võib-olla juba 101. sünnipäeval? – peokülaliste ja presidendipaari kätlemise taustal ilusaid Eesti loodusvaateid viljapõldudega, kus kasvavad rukkililled ja moonid ning taevas lendavad suitsupääsukesed. Või sinist taevast, musta metsa ja lumiselt valget põldu, mis moodustab kauni Eesti lipu. Seda kõike saaks sinna kuvada innovaatilise e-riigi tehnoloogia abil.
Kontserdil tahaks kuulda laulmas erinevate valdade rahvarõivas punapõskseid lapsi, tantsimas lustlikke memmi-taate ning näha saalis nautlevaid inimesi kiluleibu ja kama mekkimas. Ühesõnaga, palju-palju ehedat Eesti asja.
Tahaks näha kõike seda lusti, mis meis eestlastes ON!
Hoiame siis vaatamata kõigele välisele oma hinges helgust ja rõõmu!
Kergem hakkas.
