Helerin Väronen.
Mu postkasti potsatas hiljuti ajakiri. Mitte üks neist kodu- või pereajakirjadest, mis üldjuhul tulevad, vaid LHV “Investeeri”. Jumal seda teab, millal on kusagile mingi linnuke kastikesse pandud, mis põhjustab aeg-ajalt selle ajakirja ilmumise mu postkasti.
Investeerimine ei ole teema, mis oleks väga niiöelda minu tassike teed. Kuid aeg-ajalt sirvin majandusteemalisi ajakirju-ajalehti siiski. Ja neis on ette tulnud väga häid artikleid ja mõtteteri, mis ei käi ainult majanduse ja äri kohta.
Peale täitsa toreda persooniintervjuu Indrek Harglaga jäi aga silma üks ajakirja tagaotsas olnud artikkel pealkirjaga “Ärka&märka”. Näitleja Hendrik Kalmeti kirjutatud tekst räägib ärkamisest, kuid mitte sellest igahommikusest enda voodist välja vedamisest, vaid teadlikust ärkamisest, maailma nägemisest, ühiskondlikust uinunud olekust virgumisest
Kalmet kirjutab, et inimesed igapäevaselt toimetades magavad silmad lahti. Mitmed meist kulgevad läbi elu, peas kedratakse mõtteid kas minevikust või ollakse juba tulevikus. See kõige olulisem, praegune hetk aga libiseb lihtsalt mööda.
Kinoteater viis hiljuti läbi castingu, kus otsiti teatrivõhikust inimest. Ja just seal ilmnes see silmad lahti magamise fenomen eriti teravalt. Väga paljud inimesed loevad raamatuid, vaatavad filme, käivad teatris, kuna kõik ju teevad seda, kuid nad ei mäleta neist mitte midagi. Heal juhul jääb neisse lihtsalt virvendama teadmine, kas meeldis või mitte. Kuid ei osata seletada isegi seda, miks meeldis või ei meeldinud. Ei osata analüüsida, mida üks või teine teos inimeses kõnetas ja puudutas.
Sellega seoses tuli meelde, kuidas aastaid tagasi lugesin Tõnu Õnnepalu raamatut “Paradiis” ja mul ei jäänud sellest mitte midagi meelde, esimese hooga pidasin seda igavaks ja mittemidagiütlevaks raamatuks.
Paar aastat hiljem aga võtsin sama raamatu uuesti kätte ja siis oli see täpselt õigel ajal õiges kohas. Mõni teos lihtsalt vajab aega.
Varem oli mul raamatuid lugedes komme need kindlasti lõpuni lugeda, isegi kui mulle ei meeldinud ja midagi meelde ei jäänud. Nüüd olen hakanud lugema pigem vähem, aga teadlikumalt. Kui ikka teos kuidagi ei kõneta, jääb see pooleli.
Vanasti oli mul ka harjumus raamatutest häid kohti välja kirjutada, kas siis tabavaid ütlusi, naljakaid kohti või lihtsalt ilusaid kirjeldusi. Nüüd on vihiku ja pliiatsi asendanud telefon, millega meeldinud teksti jäädvustamine võtab vaid hetke, kuid enamus neist tekstidest ongi jäänud kuhugi telefoni või arvuti sügavustesse ja rohkem ma neid lugenud pole ja mälestused raamatutest on ka kehvasti meeles. Aga vihikusse kirjutatut sirvin päris tihti ja mõnda lõiku lugedes tulevad meelde raamatut lugedes tekkinud tunded ja mõtted. Nii et tuleks ilmselt pliiatsi ja vihiku juurde tagasi pöörduda, oleks teadlikkust ja märkamist palju rohkem.
Igal aastal tunnustatakse erinevates loomevaldkondades silma paistnud inimesi, kuid kiita ja tunnustada võiks igaüks meist. See on millegi valmis teinud inimese jaoks nii oluline, et keegi märkaks ja kiidaks. Ma olen vahel täiesti teadlikult kirjutanud peale mõne Eesti autori laulu kuulamist või raamatu lugemist autorile, kiitnud ja rääkinud ära, miks tema teos mind puudutas.
Märgata tuleks aga ka negatiivset ja endalt siis küsida, kas selle parandamiseks saan ma ise midagi ära teha. Vahel ei teatagi mõnest probleemist enne, kui keegi seda ei märka ja sellest teada ei anna.
Mitte väga ammu ütles üks tark mees mulle, et me peaks iga päev endalt küsima, kas sellist Eestit me tahtsimegi. Ja seda mitte üldse halva pärast, tegemist on korrigeeriva küsimusega. Kui vastus on ei, siis tuleks edasi uurida, mida siis muuta tuleb.
Kuid selleks, et midagi muuta, tuleb esmalt silmad lahti teha ja märgata.
