Tulen, tulen, kevade!

Tõnis Tõnisson

Kas on kedagi, kes ei teaks, et see „paju otsast patsatas lobjakuda…” on esimene rida Juhan Liivi luuletusest, millest täiuslikumat kevademeeleolu on raske luua. Nii täiuslik, et seda lugedes tunned maheda kevadtuule pehmet paitust ja sõõrmed tajuvad ainult kevadele omast värskuse lõhna. Kevad on aastaaeg, mis teeb hellaks ja vastuvõtlikuks, paneb helisema kõik sisemised keeled:
„Hüüti õhus üleval: / kuulen, kuulen…”
Võiks ju nii olla, et aasta algakski kevadest. Loodus alustab oma ringi ja kõik muu algab ka sellest. Ehk õnnestuks siis mõni asi loogilisemat rida pidi, ilma liigse tõmblemise ja pahandamiseta lõpuni viia. Oleks ju oluline, kui uusi ettevõtmisi ei pääseks mõjutama sügiskaamose depressiivsus. Äkki oleksid inimestevahelised suhtedki paremad, kui kõik algaks kevadest.
Muide, president tuleb täna maakonda. Hommikupoole ja pärastlõunal on ta Märjamaal, lõuna paiku Raplas. Kuuldavasti käib president tutvumas värskelt ühinenud valdadega. Oleks võinud ehk Kehtnast ka läbi põigata, aga eks president tea ise, kelle muljed ning kogemused talle vajalikumad tunduvad. Küll võiks aga loota, et kevade esimene visiit on kahepoolselt viljakas – mõjuks toniseerivalt visiteeritavatele valdadele ja annaks tarvilikku teavet ka riigipeale endale. Mida muud niisugustest külaskäikudest ikka soovida oskaks.
Eile pärastlõunal kutsus Suurbritannia Eesti saatkond aga rahvast Rapla kultuurikeskusse. Pakuti torti ja teed ning räägiti Inglise–Eesti ja Eesti-Inglise suhetest. Kes käisid, need kiitsid. Kes ei käinud, peab kahetsema. Lähemalt saab sellest lugeda tänasest lehest. Ei tulegi niimoodi äkki meelde, kas mõni teine Eestis resideeruv saatkond on midagi sellist varem teinud. Paljud nendest on maakonda muidugi külastanud, aga kohtutud on pigem ikka esindusisikute kui kogu rahvaga. Kas ka kevad millegi jaoks? Mis siis, et talve viimastel tundidel teoks tehtud.
Samamoodi võiksid areneda suhted ka meie enda vahel. Selles mõttes, et räägitakse rohkem üksteisega ja ka kuulatakse paremini, mida üksteisega kõneldes tegelikult öelda tahetakse. Ja ei solvuta, kui keegi midagi küsib, sest küsimine tähendab, et küsija ei ole kõigest, mis tema ümber toimub, päris hästi aru saanud või pole talle kõike küllaldaselt selgitatud. Et kui kodanik küsib, miks Rapla vesi haiseb, on hägune ja maitseb nagu mingi kahtlane kemikaal, siis ei pööritata vastuseks silmi, et kaua võib ühe asja ümber keerutada – öeldi ju, et harjuge ära. Mis ei tapa, see teeb tugevaks…
Aga õhust kostab: „Tulen, tulen, kevade!”