Stina Andok
Hiljuti avaldati näitleja Henrik Kalmeti kirjutis*, milles ta väljendas mõningaid mõtteid, mis on mulle väga tuttavad.
Ta kirjutas nimelt, et sageli soovitatakse inimestel elust võtta maksimum, mis tähendab, et tuleb võimalikult palju kogeda, reisida, näha ja suhelda. Ja võitjaks saab see, kes loomulikult kõike kõige rohkem on teinud. Samal ajal on seda kõike võimalik teha justkui kinnisilmi, poolsunduslikult, sest teised teevad, sest on selline komme või harjumus, kuid tegelikult nendes paljudes hetkedes ei viibita.
Kui ma noorem olin, tundsin suurt survet koguda oma kujutletavasse nimekirja linnukesi. Keegi seda nimekirja minu eest ei koostanud, aga justkui eeldus oli kuskil olemas, et sinust saab Keegi, sa oled täielik alles siis, kui sul on kõrgharidus, sealjuures soovitavalt magistrikraad, oma kodu, mis sest, et pangalaenuga, auto, paljulubav töökoht, pika perspektiiviga suhe ja laps. Niiviisi riburadapidi sai neid linnukesi taga aetud, et perekondlikel üritustel või tuttavatega kokku põrgates oleks midagi ette laduda.
Täna ma enam ei usu, et elu peaks ostunimekiri olema, kus sa ettekirjutatud saavutusi maha kriipsutad. Vahel elu kulgebki rahulikult, n-ö traditsioonilist rada pidi, vahel ei kulge. Võib-olla on ootamatute pööretega elutee isegi huvitavam, kindlasti on see pisut hirmutavam. Samas tundub mulle, et just need pisut hirmutavad hetked, kus tuleb astuda oma mugavustsoonist väljapoole, on need, mis annavad elule väärtuse.
Ma usun siiralt, et igaüks meist saab oma elu suunata. Kunagi ei ole liiga hilja ümber kalkuleerida, uut rada valida, otsustada elada teisiti. Ma ei ole sugugi patuvaba, mis puudutab elus edasi ruttamist ja hetke mööda laskmist. Nagu paljud teisedki, kipun võtma liiga palju ülesandeid, ei leia aega iseendale ja pilk on pidevalt suunatud unistustesse. Vanade mustrite maharaputamine võtab aega, aga kui see otsus teha, võivad avaneda hoopis erksamad hetked, mis kaaluvad üles kõik ülejäänud.
Tegelikult ei ole ju eesmärk kogeda võimalikult suurt hulka asju ja seda võimalikult kiiresti, vaid pigem kordki kogeda midagi tõeliselt ja sügavalt. Tunda end kohal selles hetkes, nautida seda, mis toimub parasjagu su ümber. Tulla reisilt tagasi mõjutatuna, astuda kino- või teatrisaalist välja uuena, sest miski seal puudutas sind, lugeda raamatut ja lasta sel saata end mõtetes veel nädalaid.
Suur lugemus üksi ei anna tarkust, igakuine teatrikülastus kultuursust ning iga-aastane soojamaareis laia silmaringi. Selleks, et midagi hetkest saada, et miski talletuks, tuleb vaadata olukorrale otsa, keskenduda, süveneda, võrrelda seda oma elukogemusega, analüüsida, arutleda, küsida ja kahelda. Iga asi ei pea kõnetama ega saagi kõnetada, aga kuidas me seda teame, kui me ei astu sellega tegelikult üldse dialoogi ja laseme lihtsalt infol endale peale sadada?
* Kalmet, H. (23.03.18). „Ärka & märka”. http:// www.edasi.org
