Stina Andok
Hiljuti avaldati nรคitleja Henrik Kalmeti kirjutis*, milles ta vรคljendas mรตningaid mรตtteid, mis on mulle vรคga tuttavad.
Ta kirjutas nimelt, et sageli soovitatakse inimestel elust vรตtta maksimum, mis tรคhendab, et tuleb vรตimalikult palju kogeda, reisida, nรคha ja suhelda. Ja vรตitjaks saab see, kes loomulikult kรตike kรตige rohkem on teinud. Samal ajal on seda kรตike vรตimalik teha justkui kinnisilmi, poolsunduslikult, sest teised teevad, sest on selline komme vรตi harjumus, kuid tegelikult nendes paljudes hetkedes ei viibita.
Kui ma noorem olin, tundsin suurt survet koguda oma kujutletavasse nimekirja linnukesi. Keegi seda nimekirja minu eest ei koostanud, aga justkui eeldus oli kuskil olemas, et sinust saab Keegi, sa oled tรคielik alles siis, kui sul on kรตrgharidus, sealjuures soovitavalt magistrikraad, oma kodu, mis sest, et pangalaenuga, auto, paljulubav tรถรถkoht, pika perspektiiviga suhe ja laps. Niiviisi riburadapidi sai neid linnukesi taga aetud, et perekondlikel รผritustel vรตi tuttavatega kokku pรตrgates oleks midagi ette laduda.
Tรคna ma enam ei usu, et elu peaks ostunimekiri olema, kus sa ettekirjutatud saavutusi maha kriipsutad. Vahel elu kulgebki rahulikult, n-รถ traditsioonilist rada pidi, vahel ei kulge. Vรตib-olla on ootamatute pรถรถretega elutee isegi huvitavam, kindlasti on see pisut hirmutavam. Samas tundub mulle, et just need pisut hirmutavad hetked, kus tuleb astuda oma mugavustsoonist vรคljapoole, on need, mis annavad elule vรครคrtuse.
Ma usun siiralt, et igaรผks meist saab oma elu suunata. Kunagi ei ole liiga hilja รผmber kalkuleerida, uut rada valida, otsustada elada teisiti. Ma ei ole sugugi patuvaba, mis puudutab elus edasi ruttamist ja hetke mรถรถda laskmist. Nagu paljud teisedki, kipun vรตtma liiga palju รผlesandeid, ei leia aega iseendale ja pilk on pidevalt suunatud unistustesse. Vanade mustrite maharaputamine vรตtab aega, aga kui see otsus teha, vรตivad avaneda hoopis erksamad hetked, mis kaaluvad รผles kรตik รผlejรครคnud.
Tegelikult ei ole ju eesmรคrk kogeda vรตimalikult suurt hulka asju ja seda vรตimalikult kiiresti, vaid pigem kordki kogeda midagi tรตeliselt ja sรผgavalt. Tunda end kohal selles hetkes, nautida seda, mis toimub parasjagu su รผmber. Tulla reisilt tagasi mรตjutatuna, astuda kino- vรตi teatrisaalist vรคlja uuena, sest miski seal puudutas sind, lugeda raamatut ja lasta sel saata end mรตtetes veel nรคdalaid.
Suur lugemus รผksi ei anna tarkust, igakuine teatrikรผlastus kultuursust ning iga-aastane soojamaareis laia silmaringi. Selleks, et midagi hetkest saada, et miski talletuks, tuleb vaadata olukorrale otsa, keskenduda, sรผveneda, vรตrrelda seda oma elukogemusega, analรผรผsida, arutleda, kรผsida ja kahelda. Iga asi ei pea kรตnetama ega saagi kรตnetada, aga kuidas me seda teame, kui me ei astu sellega tegelikult รผldse dialoogi ja laseme lihtsalt infol endale peale sadada?
* Kalmet, H. (23.03.18). โรrka & mรคrkaโ. http:// www.edasi.org
