Stina Andok / foto: promo materjalid.
Kirjanik Leelo Tungla autobiograafilistel romaanidel „Seltsimees laps ja suured inimesed” ning „Samet ja saepuru” põhinev mängufilm „Seltsimees laps” esilinastus eelmisel nädalal ka Märjamaa kinos Helk.
„Seltsimees laps” – EV100 filmiprogrammi avafilm, on režissöör Moonika Siimetsa esimene täispikk mängufilm. Tema senistest töödest on tuntum lühimängufilm „Roosa kampsun”, mis esilinastus 2014. aastal ning milles mängis peaosa Henrik Kalmet. Toona läbi huumoriprisma homoseksuaalsuse teemat lahanud Siimets on „Seltsimees lapsega” astunud suure sammu edasi ning loonud midagi, mida mõned arvustajad nimetavad juba Eesti filmiklassikaks.
See, millest „Seltsimees laps” meile jutustab, ei tohiks mitte kellelegi võõras olla. Sellest on rääkinud meile meie vanavanemad, emad-isad, õpetajad koolitundides ning jutustavad raamatud. Tegevus toimub Nõukogude Eestis 1950-ndatel aastatel, mil valitses stalinistlik kord. Filmis näidatakse meile ühe perekonna lugu tuhandete seast, kuid eriliseks teeb selle jutustamisviis. Filmis kogeme maailma ühe väikese koolieelikust tütarlapse silmade läbi, täpselt nii lihtsalt ja segaselt, kui ta seda parasjagu tajub.
Kinosaalis oli kogu seansi aja tunda pinget. Kõigi silmad olid naelutatud ekraanile, valmis igal hetkel üha uuesti vett täis valguma. Seda seetõttu, et filmis vaatame läbi väikese lapse silmade vastu mitmele väga valusale tragöödiale. Nutame koos oma sisima lapsega, kes mäletab iga teravamat torget, ja nutame lapsevanematena, kelle suurim hirm ja valu on oma lapse valu.
Kurvameelsus ja pisarad vahelduvad filmi vaadates aeg-ajalt ka trotsiga, kui meenub teadmine, et tegemist ei ole kellegi fantaasiaga, vaid reaalsete minevikusündmuste mäletamise ekraniseeringuga. See on olnud kellegi, ja mitte ainult selle ühe Leelo jaoks reaalsus, sest sarnaseid lugusid on ilmselt väga paljudel rääkida. Huvitav tasand luuakse väikese lapse kogemusega propagandast laetud maailmas, mil muusika, laul, värvid ja ühtekuuluvus on olulised ning kutsuvad. Kuidas olla „hea laps” oma vanematele ja samal ajal pioneer või „seltsimees laps”.
Samas ei muserda film meid lõplikult ning pakub ka lapselikku naiivset nalja. Kõige eredam näide sellest on stseen, kus peaosalisest koolieeliku Leelo tädi, kelle mees juba Siberis on, tõdeb ohates: „Surm siin või Siberis…” ja hetk hiljem, kui Leelo on ilmselt tabanud, et tädi pelgab Siberisse minekut, otsustab teda lohutada sõnadega: „Ära nuta, Siberis sa saaksid jälle onu Einoga kokku.”
Peaosa mänginud Helena Maria Reisner tegi hiilgava töö. Kuigi alati on lapsi traagiliste lugude jutustamisel uskumatu vaadata, mõjus noor näitlejatar „Seltsimees lapses” sundimatult siirana. Juba tuntud näitlejad nagu Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak ja Maria Klenskaja mängisid samuti tähelepanuväärselt hästi, kuid filmi eredamaks täheks on, ja ilmselt peabki see nii olema, noor Reisner. Omaette nähtus on ajastutruu olustiku kujutamine. Filmimeeskond pidi 1950-ndate Tallinna kujutamiseks ajakohastama eriefektide abil Estonia teatri, Sõpruse kino ja Tallinna Raekoja platsi.
Kõike eelnevat arvesse võttes on „Seltsimees laps” kahtlemata kohustuslik vaatamine kõigile kodumaiste mängufilmide austajatele, väärtfilmide otsijatele, läbimõeldud, kaunite ja huvitavate kaadrite ihkajatele ja ka emotsioone esilekutsuvate filmielamuste nautijatele.
