Eha Metsallik, mesinik
Kas me tahame mõista maailmas toimuvat või peidame pea liiva alla ning peame nagu ullikesed pidu edasi? Osalesin liikumise Eesti Metsa Abiks delegatsiooni koosseisus 4. aprillil kohtumisel maaeluministriga meie looduse liigirikkuse teemal. Jagan oma mõtteid sellest kohtumisest.
Heureka, ahaa-efekt saabus minule EMA liikumise kordinaatori Lea Tamme saadetud materjale lugedes, kes valmistas suure vastutustundega ette kokkusaamist maaeluministriga. Lugesin nimelt Tartu Ülikooli botaaniku ja liigirikkuse spetsialisti Aveliina Helmi sõnumit, et Eestis on 20. sajandi algusest saadik kadunud 95 protsenti niidukooslustest ja vaid kahte protsenti meie metsast võib pidada põlislaaneks. Helm on üks 550 autorist ÜRO loodud Valitsustevahelise Elurikkuse ja Loodushüvede Koostöökogust.
Näiteks ütleb Helm, kommenteerides ÜRO koostöökogu tööd, et aruande ehk olulisim leid oligi see, et vanamoodi edasi minnes seavad elurikkuse kahanemine ja keskkonnamuutused ohtu meie majanduse, sissetuleku, toidutootmise, puhta õhu ja vee, kahandades nii väga oluliselt meie elukvaliteeti. On aeg muuta käitumist või muidu muudab seda meie eest maailm.
Me ju teame seda liigirikkuse kadumist nii faunas kui ka flooras juba palju aastaid. Et liigirikkuse säilitajaid tolmeldajaid on väheks jäänud jne. Kuid mulle jõudis ahhaa-efektiga latva see, miks rohumaadelt – niitudelt-aasadelt – sedavõrd kiiresti liigid kaovad. Selle põhjustajaks on viimase aja glüfosaadi kasutamine niitmise asemel. Sel on sarnane mõju kulu põletamisega: kõrreliste liigid peavad vastu ja tulevad kohe tagasi, kuid ülejäänud 90% taimeliikidest kaob. Pluss mullaelustiku pärssimine, mullavalmistajate halvamine pluss kahju kogu putukatemaailmale pluss kahju põhjaveele.
Ministeerium „ei tea“
Teadmine rohumaade pestitsiididega niitmisest pole maaeluministeeriumi jõudnud, selgus kohtumisel. Ei usutud, et isegi püsirohumaid Roundupiga töödeldakse – faktid pidid puuduma. Tegelikkuses mitmekordistus see paar aastat tagasi peale rohumaade purustamise keelustamist EÜ rohestamise poliitika raames. Kõnelemata külvikordades olevatest põldudest, kus enne rukkikülvi lausa lillelisele kesale või liblikõieliste põldudele, keset suurt suve, glüfosaat peale tõmmatakse. Neil puuduvat sellise harimise kohta faktid.
2017. aasta raske sügise suurest glüfosaadi külvilainest nii teravilja-, rüpsi-rapsi- kui ka liblikõieliste – oa- ja hernepõldudele -, et saak ühtlasemalt ja kiiremini valmiks, meil juttu ei olnudki. See on tegevus, millega seemnekasvatajad saevad oksa, millel ise istuvad.
Viimastel aastatel ma mööda mesilaid ringi ei sõida, selletõttu on minu faktid näiteks Raplamaa osas, mida Maaelu ministeerium nõuab, varasemast ajast. Nägin suuri rohumaa-alasid Kuusiku ja Koikse vahel, Jalase küla pool küljes, kus olid sajad hektarid punakaks tõmbunud, kõigis toonides. Ühe pojaga kiivitaja kisamas looja poole… Kodila teeristi ümbruse õitsvad põllud Rapla-Kodila maantee ääres, mille harimine glüfosaadiga kahjustas ümbruskonnas nelja mesilat. Velise, Kädva, Kaiu-Kuimetsa, Juuru, Vigala, Lungu, Rapla kandi mesilate kahjustamine Roundupiga.
Väärikate põllumeeste nimesid ma kirjutama ei hakka, mitmed neist on ju valdade või lausa maakonna parimad põllumehed. Kuid Eestis ei ole peaaegu enam mesinikku, kelle mesila poleks taimekaitsevahendite (väärkasutuse??) tõttu kannatanud. See on põhjus, miks mesinikud on metsadesse pagenud, kus on jälle monometsanduse poliitika tõttu oma probleemid.
Ning Eestimaa põllumeeste ja isegi mesinike kokkusaamistel võib seni kuulda (ka 2018. a 1. aprillil Mäos või 24. märtsil Nelijärvel), et enim kasutuses oleva herbitsiidi Roundupi kahjulik mõju ümbruskonnale pole tõestatud ning jätkatakse ~20 aastat kestnud mesilate ja üle 20 liigi kimalaste ja erakmesilaste ning ka ülejäänud looduse liigirikkuse kahjustamist.
4. aprilli kohtumisel jäi ka kõlama, et Eesti ei ole pestitsiidide sõbralik maa, et meil kasutatakse vähe taimekaitsevahendeid! Kuid Statistikaameti andmed ja teiste EÜ riikide külastamine kõnelevad muud. Näiteks turustatud pestitsiide-taimekaitsevahendeid toimeaine kg järgi: 2016. a 834328,3, aga näiteks 2011. aastal 461018,7.
Viimase aja lektorid on öelnud, et nüüd on mõne aastaga glüfosaadi kasutamine kahekordistunud. Kuulus põllumees M. A. On öelnud: mootorikütuste hinnad tõusevad, Roundupi hind langeb – põllumehed valivad soodsama võimaluse…
Mesilaste kaitse seadusest
Eesti kirjutas Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile alla 1992. aastal. Riigikogu ratifitseeris konventsiooni 1994. aastal. Bioloogilise mitmekesisuse strateegia võeti vastu 1998. aastal ning sealt võib lugeda näiteks, et maakasutus avaldab tähtsat mõju Euroopa ja kogu maailma bioloogilisele mitmekesisusele. Põllumajandus võib bioloogilist mitmekesisust nii soodustada kui ka ohustada.
Strateegia toob välja, et teatud maakasutustavadel, agrokemikaalide kasutamisel,
ülekarjatamisel ja saastamisel, monokultuuride kasvatamisel, märgalade ja hekkide
eemaldamisel ning raskete masinate kasutamisel on bioloogilisele mitmekesisusele tõsised mõjud. Näiteks pestitsiidide kasutamisel on negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele mitte ainult konkreetses piirkonnas, kus neid kasutatakse, vaid ka teistele ökosüsteemidele. Põllumajandusliku bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja säästlik kasutamine peaks põhinema liikide, sortide ning tõugude geneetiliste ressursside ning mikrobioloogiliste eluvormide säilitamisel ja säästlikul kasutamisel.
Selline lõik dokumendist, mille meie Riigikogu ja valitsus on heaks kiitnud. Riigi majanduse juhtijad peaks seda täitma! Kuid riik ju hoopis toetab rohumaade glüfosaadiga niitmist, kuna loomi peetakse vähe ja heina pole vaja. Ka toetab riik monometsandust. Kokkuvõtvalt on see ju liigirikkuse kahjustamise toetamine.
Kohtumisel tuli jutuks ka Maheseadus. Näiteks mahemesinikul peab olema kümne mesilaspere kohta 1 ha maad. 60 mesilaspere kohta siis 6 hektarit. Samas Eesti mahekanadel ega mahenotsudel maa nõuet pole. Ometi on ju loogiline, et kanu või sigu saab ju kuhugi põllule siblima ja tuhnima/kündma suunata, mida mesinikud mesilastega oma hektaritel teha ei saa. Samas peavad mesinikud sealt õigeaegselt heina ära tegema – nemad ometi glüfosaadi pritsidega omaenda mesilaste korjemaast üle ei saa sõita.
Nüüd siis kõige olulisem Maaeluministeeriumiga kohtumiselt. Meil õnnestus üle anda sisukas Mesilaste kaitse seaduse eelnõu projekt, mille vajalikkusest on 20 aastat kõneldud ning mis loodetavasti mõjutab ka uuendatud Taimekaitseseaduse eelnõu menetlemist, mida just praegu Maaeluministeerium ette valmistab.
Just tolle Mesilaste kaitse seaduse eelnõu projekti ajendil, mida kuulasin Antu Rohtla ettekandest 2017. aasta Karksi-Nuia meefestivalil, liitusin ma Eesti Metsa Abiks liikumisega, kuna ka neil on liigiRIKKUSE teema nr1 nagu mesinikelgi tolles MKS eelnõu projektis, mis kõlab kokku kogu täiusliku maailma vajadusega, et ka meie järeltulijatele midagi järele jääks!
