Helerin Väronen
Hiljuti küsis laps, kus ma parema meelega elaks, kas korteris või oma majas. Vastasin, et oma majas muidugi, korterielu pole ikka päris see, mida ma tahaks. Sellele järgnes küsimus, millises kohas ma täpsemalt elada tahaks. Mõtlesin hetke ja vastasin siis lapsele, et tegelikult ei ole koha nimel ega asupaigal tähtust. Oluline on aga see, et eluks vajalikud asutused ja teenused (kool, pood, raamatukogu, apteek, arstiabi, postkontor) oleksid umbes pooletunnise tee kaugusel kodunt. Ja kaugusest veel olulisem on see, et teed, millel igapäevaselt liikuda tuleb, oleksid korras ja hooldatud.
Kahjuks on just sel kevadel näha erakordselt palju teid, mis on halvas või lausa väga halvas seisukorras. Enamasti on need küll maapiirkondades asuvad kõrvalteed, kuid ma arvan, et igaüks meist teab kas Raplas või mõnes suuremas maakonna asulas teed, mis on nagu Ameerika mäed.
Huvi pärast käisin sõitmas Raka küla Rätsepa teel, mida nüüd rahvasuus Tammsaare teena teatakse. Ilus tõesti, kuni kurvini, kus eelmisel aastal mustkatte saanud tee ära lõpeb. Tee, mille äärde jäävad mitmed elumajad, on juba praegu paras porimülgas.
Neljapäeval, kui ma seda teksti kirjutasin, ei olnud kogu jää ja lumi sellel teel sulanud ja nii võib arvata, et olukord läheb seal lähima nädala jooksul veel hullemaks. Huvi pärast sai sõidetud Raka külast Sikeldi küla poole, et näha, mis olukord seal on. Pori oli küll vähem, kuid enamus teest on paras läbi aukude loksumine. Mööda sellist teed loksudes tekib küll tunne, et üks korralik maastur peab kuuluma maainimese põhivarustuse hulka, madalapõhjalise auto lõhuks sellistel teedel päris ruttu ära.
Igal külainimesel ja maksumaksjal on õigus saada korralik tee, kuid sellest õigusest on väga paljud ilma jäetud. Vallad laiutavad käsi, kuna eelarves pole teehoolduseks piisavalt raha, ja riik on nina upsakalt püsti ajanud ja öelnud, et nemad juurde ka ei anna, vaadake ise, kuidas hakkama saate. Samas leitakse rahasid muidu täitsa korras olevate teede suuremaks tegemiseks. Kas prioriteediks on see, et kõik inimesed saaksid tööle-(kooli)-koju marsruudi läbida kuiva jala, puhta auto ja tervete närvidega või see, et Tallinn-Tartu teel oleks veel rohkem kihutajaid (keda siis trahvida saaks)?
Valju häälega räägitakse ka tasuta maakonnabussiliinide tulekust. Kuskohas need bussid aga liiguvad, kui kruusateede olukord jätab pehmelt öeldes soovida?
Ja kust tulevad need sõitjad, kui peatusesse tuleb kõndida läbi porimülka? Ma ei ole ainus, kes arvab, et tasuta transpordi peale minev raha võiks minna hoopis teede kordategemiseks. Need külavahe kruusateed ei ole ju lihtsalt mingid suvalised teed. Mööda neid käivad inimesed koju ja tööle, sealt peavad liikuda saama pääste, kiirabi ja politsei. Sisuliselt on korralik tee majanduse ja eduka elu alus.
Mõelgem näiteks sellele, mis turiste siia Eestisse võiks tõmmata. Rahu, vaikus, puhas õhk ja looduskeskkond. Selleni jõudmiseks aga ei ole turist nõus sõitma läbi porimülka ja kuumaastiku. Ma usun, et investeerimine kruusateede hooldusesse ja korrashoidu tekitaks juurde nii mõnegi turismitalu ja ettevõtte, mis laiemas plaanis tooks parema elu meile kõigile.
