Valter Uusberg / fotomontaaž: Ulvi Blande.
Mäletan, et kunagi mõtisklesin Rapla Teatajas selle üle, et jõel pole Raplaga vedanud, Raplal jõega aga küll. See oli öeldud siis veel avansina, sest pilt oli nukker.
Tõrjutud ja asotsiaalsed kaldapealsed ootasid promenaadi, Karmani pood sai valmis ilma jõepoolse otsa „vaatega jõele“ lahenduseta ja ehk ka see, et pastoraadi ajaloolist jõevaatega verandat võis näha vaid vanadel fotodel.
Täna, kuigi Karmani parklast pääseb haigla poolele ikka veel üle karikatuurse moodustise, mida reipalt „jalakäijate sillaks“ kutsume, on pilt kardinaalselt muutumas. Kujunemas on jõega otseselt seostatav terviklik linnaruum. Vaateplatvormiga promenaad, unikaalprojektiga jalakäijasillad, renoveeritud kivisild, minisaar, veekaskaadid ja dekoratiivsed kaldakindlustused. Terviku lõpetab seni unustatult seisnud jõekääru paigutatud riigigümnaasium.
Büroo Salto Arhitektid võidutöö, mille järgi ehitus käib, kannab nime „Lainurk“. Tähendusrikkuselt gümnaasiumile motoks sobiva sõna ruumiline vaste on jõuline – uus hoone on „lainurgana“ suunatud jõele, kõik suureavalised külgfassaadid „vaatavad“ selles suunas. Arvan, et nii tundlikult jõega seostatud ehitis pole ainulaadne mitte ainult Rapla arhitektuuripildile. Salto Arhitektid projekteerisid riigigümnaasiumi ka Viljandisse, Raplaga sarnastes oludes – vana koolihoone, veekogu ja uus osa. Lahendus võitis 2013 Kultuurkapitali arhitektuuri aastapreemia.
Rapla oma tundub mõjusamgi. Erinevalt Viljandist teeb jõgi siin suursuguse põliste kaldapuudega palistatud kaare ümber koolihoone. Kõrgel vasataskaldal jalutaja märkab, et ehitusrinne on jõudmas jõeni. Kaldapuud vajavad harvendamist. Miks? Et siduda hoone lõplikult jõega, avada vaateid jõelt hoonele ja tagasi. Jõel on hakanud Raplaga vedama.
Riinimanda Helin muusadele tervituseks
Kui jõgi läbib linna, kohtub kultuur loodusega. Vanade vastandite positiivne pingeväli paneb vaimu liikuma. „Unistus Sokratese aiast“ härra Märt Kubolt (Sõnumid, 28. märts) on selle liikuvuse ere näide. Lisaksin noppe veebruari Müürilehest (Meelis Friendenthal. Kummituslik Tartu. Küsimus vaimust ja kehast).
Jutt on Emajõe lähistel („enamik vanu ülikoole asub jõgede kaldal“) pesitsevatest muusadest, keda varauusajast alates seostatakse humanistliku traditsiooni ja poeetilise eneseväljenduspüüdega. „Muusadele on vaja voolavat vett – jõgesid ja allikaid, puudesalusid ja parke….“
Pildil ideekavand – Riinimanda Helin. Noodijoonestikust ja noodimärkidest koostatud sepistatud kera, mille sisemuses ripub tuulekell. Kera toetub jõeäärsele looduslikule kivile.
Kivi ümber on kujundatud Riinimanda logo kujuline kahevärviline dekoratiivne lillepeenar.
