Helerin Väronen / fotod: Siim Solman.
Näputööliste selts Kovanäpsel MTÜ on ettevõtja sõbra nominent selleaastasel parima ettevõtja konkursil, mida korraldavad sihtasutus RAEK ja Raplamaa Omavalitsuste Liit. Selleks, et teada saada, kuidas nad Kohila valla ettevõtlust ja kogukonda toetavad, sõitsime neile Kohilasse külla.
Kovanäpseli maja asub võrdlemisi alevi keskel ja meid võtavad vastu koduselt ahjusoe tuba ja heas tujus käsitöölised. Seltsi põhiline eestvedaja, Esne Ernits, demonstreeris parasjagu teistele oma kootud suurt sokikuhja, mille kohta saame teada, et algselt hakkas Esne sokke kuduma näituse jaoks, kuid Norra sõbrad leidsid, et nemad tahavad ka selliseid maavillaseid sokke saada. Nii rändavadki varsti sokid teisele poole piiri.
Esne sõnab, et tegelikult on see harukordne, et tal omatehtud asju korraga nii palju käes on ja see on tõeline nauding neid hoida ja kallistada. Sokke on kolmes toonis. Valgete sokkide lõng pärineb Esne enda dala tõugu lammastelt, pruun lõng tuli Maris Rosenthali Kihnu maalammastelt ja hall Anu Nigeseni Gotlandi lammastelt. “Neis on oma energia ja vägi sees. See on ka ära proovitud, et see neis on. Kui haigeks hakkad jääma, paned need jalga ja haigus läheb ära. Müstika! Kaks aastat pole mul tänu sellele grippi olnud. Need lambad on ju söönud ravimtaimepõllu peal, muidugi peab neis mingi energia olemas. Sellepärast ongi nii oluline teha kohalikust asjast, mis aitab sind tervena hoida ja annab energiat,” sõnas Esne Ernits.
Raudteejaam elab edasi käsitööseltsi majas
Selleks aga, et saaks kohalikku toorainet kasutada ja siinseid tegijaid toetada, loodi aastal 2010 MTÜ Kovanäpsel. Esialgu tegutseti Hageri rahvamajas, kuid seal tekkis ruumipuudus. Eurorahadega soetati mitmeid masinaid, näiteks tikkimismasin, kudumismasin, overlok ja kattemasin ja siis oli vaja ruumi, kus neid asju hoida. Esne rääkis, et õnneks said nad vallalt maja, kus teisel pool on garaaž. Alguses oli hoone Esne sõnul päris kehvas seisus. Majaosa oli telliskiviseintega jagatud kolmeks, kuid need seinad lõhuti maha. Asemele tuli sein, mille palgid on toodud Kohila kunagisest raudteejaamast. “Kanged naised nagu me oleme, võtsime ja tassisime need siia. Eesmärk oli, et see raudteejaam, selle hing elaks siin, käsitöömajas edasi,” rääkis Esne. Ka mööbli hulgas on esemeid, mis on tehtud raudteejaamast pärit materjalist.
Maja remontimisse panustasid käsitööseltsi naised ja ka nende mehed ja lapsedki Esne sõnul enam kui 200 töötundi. Ahjuehituseks, maja soojustamiseks ja katusevahetamiseks saadi toetust kohalikult omavalitsuselt. Kõik muu, alates värvimisest kuni tapeetimiseni tehti aga vabatahtliku tööga valmis. Kõik ikka selleks, et oleks see oma ruum, kus koos käia ja käsitööd teha.
2013. aastal olid seltsi asutajaliikmeteksa peale Esne veel Maris Rosenthal, Piret Kuutok, Kätlin Jürissaar ja Anu Unger. Kokku on seltsis praegu liikmeid umbes 18.
Seltsi nime mõtles välja Anu ja tegelikult on Kovanäpsel lühend, mis tuleb nimest Kohila Valla Näputööliste Selts.
Pood tutvustab kohalikke ettevõtjaid
Esne sõnas, et neil on vallaga kokkulepe, et ühtlasi täidavad nad ka infopunkti ülesannet. Nii et sellest majast saab Kohilasse sattudes vajalikku infot piirkonna kohta. Valves olevad seltsi liikmed töötavad vabatahtlikena. Samuti ei saada tasu siis, kui selts näiteks valla logoga meeneid teeb, kogu tasu läheb seltsi ja ruumi äramajandamiseks. Esne sõnabki: “Kovanäpsel on üks suur vabatahtlik punt, kõik me panustame siia oma aega.”
Kovanäpselile kuuluva majaosa üks pool toimib käsitööpoena ja teisel pool on töötuba, kus saab õpitubasid korraldada. Esne rääkis, et kui keegi seltsimajas valves on, ega siis niisama istuta, ikka tehakse alati midagi. Olemas on õmblusmasin ja tikkimismasin ning suur laud, kus on näiteks hea kangast lõigata. Esne sõnabki, et tihtipeale on tal mitu masinat korraga reas, siis on hea ühe tagant teise juurde käia. Esmane mõte seltsi luues oligi tema sõnul see, et oleks üks koht, kus saaks käia käsitööd tegemas ja saaks kasutada masinaid, mida endal sageli kodus pole.
“Müügipool lihtsalt täiendab seda seltsielu,” sõnas Esne. Üks poe eesmärk on ülal pidada maja ja teiseks eesmärgiks on tutvustada kohapealseid ettevõtteid. Esne toob mõned näited, kelle tooted on poes populaarsed. Näiteks Signe Seebid ettevõtte tootmine on küll Tallinnas, kuid omanik on ise öelnud, et kuna ta on Kohila valda sisse registreeritud, tahab ta oma tooteid just selles poes müüa.
Üks populaarne müügiartikkel on kindlasti mesi. “Inimene, kes ostab siit mett, teab, et see on korjatud siinsetelt väljadelt. Ja kui ostad siit villast lõnga, siis tead, et need lambad, kelle villast see tehti, on siin väljadel rohtu söönud. See on meie ruumi kogu mõte, et siit saab seda kohapealset kraami. Kihelkond on see piir, mille me oleme seadnud. Kui oled piiridest väljas, siis oma tooteid siia tuua ei saa. See pood toetab siinseid tegijaid,” sõnas Esne Ernits.
See on ka ilmselt põhjus, miks Kovanäpsel ettevõtja sõbra tiitlile esitati. Kui Esnega kohtumist telefonis kokku leppisin, siis tuli välja, et nominendiks olemine tuli nende jaoks täieliku üllatusena. Kohtumise ajaks on ta aga teada saanud, et neid esitas konkursile Kohila valla arendusnõunik Herkki Olo. “See oli tõeline üllatus. Ega me ju ole suurt reklaami teinud, oleme püüdnud lihtsalt olemas olla. Kohila rahvas on meid omaks võtnud, teavad, et kui on vaja kinki, siis nad tulevad siia. Nad saavad kohapealset toodangut kaasa viia ja tundub, et see on ikka oluline. Tihti saab ostja kaasa loo, kes on tegija ja nii on asjal rohkem väärtust,” rääkis Esne. Nominendiks olemise kohta sõnas ta, et see on väga tore, kui neid on märgatud.
Käsitöö ei jäta noori puudutamata
Poes käiakse ka niisama juttu rääkimas ja aega parajaks tegemas. Võõrad inimesed olevat lausa öelnud, et sellel majal on hea aura. Ka võib tulla lihtsalt midagi õppima või mõnda masinat kasutama. Kui enamasti satuvad majja pigem vanema generatsiooni esindajad, siis ei jää ka noored käsitööst puutumata. Esne rääkis, kuidas facebookis tekkisid huvilised, kes soovisid kudumist õppida. Naine pakkus välja, et Kovanäpseli majas ta võib õpetada. Ja nii käib pühapäeviti koos kuduklubi, kus käivad just noored emad, kellel on kodus väikesed lapsed. Eks see ole noortele emadele puhkus ka, saab ju siis lapse isa hoolde koju jätta ja ise teiste emadega uudiseid rääkida ja samas midagi uut õppida.
Koos käivad ka nipeldajate ja tikkijate seltskonnad. Kõik seltskonnad on alguse saanud omaalgatuslikult. Kui alguses korraldati õpitubasid, hõigati teema välja, siis aega näitas, et see ei tasunud end ära, rahvast ei tulnud. Palju õigem on, kui tekib seltskond inimesi teatud huviga ja siis on seltsi liikmed valmis neid õpetama.
Seltsi küll ühtegi meest ei kuulu, kuid ilma nendeta ka päris hakkama ei saada. Kui naised abi vajavad, käivad mehed ikka abis. Ja müügis olevad puitesemed on ikkagi meeste poolt valmistatud. “Mehed on lihtsalt häbelikud. Aga nad on olemas, me tajume, et nad on meie kõrval,” sõnas Esne. Kõrvalt lisati juurde, et mehed on naistele taustajõuks.
Hageri triibuga ahjusoojad liblikad kihelkonnapäevadel
Käsitöö tegemise kohta sõnab Esne, et selleks peab olema õige tunne sees. “Ilma tundeta ei saa teha, ei tule välja. Kui sul on mingi tõbi kallal, siis ära võtta kudumit kätte, kuna see energia läheb sinna sisse. Ei tohi olla seda, et ma teen ja palju selle eest raha saab. See ei toimi, siis on negatiivne energia sees. Peab olema nii, et sa tahad teha, naudid tegemist. See on kõige olulisem, siis tulevad head asjad.”
Üks eripära on Kovanäpselil veel. Nimelt propageerivad nad Hageri kihelkonna käsitöökultuuri. Näiteks leidis Piret Kuutok muuseumis Hageri kihelkonna seni tundmatu triibustiku. Ja Kovanäpsel on ainus, kes selle rohelise triibustikuga kangast esemeid müüb. Triipude ja vöömustrite jaoks üritavad nad leida tooteid, millel neid eksponeerida. Praegu mõeldakse sellele, mida pakkuda inimestele Hageri kihelkonnapäevadel, et see jääks just seda paika meenutama. Esnel on üks mõte juba olemas. Oma käekotist otsib ta välja liblikad, mis pole tavalised liblikad. Nende tiivad on Hageri kihelkonna triibulised. Liblikad on ju moes ja miks ei võiks naised nii, nagu mehed kannavad lipsu, kanda kaeluses hoopis liblikat.
Mingeid eriüritusi Kovanäpsel ise kihelkonnapäevadeks ei plaani, kuid Esne Kopli talus kavatsetakse sel ajal näidata, millega tegeletakse. Ehk kaasata tegevusse ka Kovanäpseli seltsi liikmeid.
Unistada tuleb suurelt
Mõnest oma tegemisest räägivad Kovanäpseli liikmed ka lähemalt. Näiteks on sealsamas Kopli talus käidud päikesetrükki tegemas. Seda, milline see trükk välja näeb, saab näha poes müügil olevatelt pajalappidelt. Peale taimede võib päikesetrükis edukalt kasutada kasvõi polte ja mutreid. Esne sõnul sarnaneb selline päikesega trükkimine natuke lihavõttemunade värvimisega, sest kunagi ei tea, mis täpselt välja tuleb. Peale selle, et päikesetrükk aitab taimi tundma õppida, on see ka seltskondlik tegevus. Koos on seltsi liikmed teinud näiteks laudlina, mis on nüüd leidnud oma koha ühe seltsiliikme köögilaual ja alati suve meenutab.
Koos on ka ekskursioonidel käidud. Pärast seda, kui seltsil tuli valmistada 200 pearätti Kohila valla logoga, tehti vabatahtliku tegevuse tasuks ekskursioon Avinurme, kus õpiti korvipunumist. Maja kõrval olevas pargis on aga koos Urmas Laansooga käidud taimi õppimas, ikka selleks, et teada, mis omal aias kasvab.
Veel enne, kui jõuame sellest sooja olemise ja tundega ruumist lahkuda, näidatakse meile mõningaid esemeid, mida seltsi liikmed on valmistanud või poe poolel pakutakse. Müügil on näiteks rahakaaned, mille toimimise nipist päris aru ei saagi. Paned raha vahele ja kui teiselt poolt kaaned lahti teha, siis on raha kenasti ühel või teisel pool paelte vahel.
Seltsi ühistööna on valminud suur lapitekk, mille kootud ruudud on kokku heegeldatud. Seda on tahetud küll ära osta, kuid Esne sõnab, et seda nemad ei müü. Kohila gümnaasiumile on nad valmistanud väikseid tarkuse tee kotikesi ja Kapa koorile vöösid ja trakse. Aastaid kestnud traditsioon on ka aasta ema ja isa tiitli saanutele kingituste valmistamine, ema saab Haapsalu salli ja isa põlle. Ühe teenusena pakub Kovanäpsel esemetele tikkimist. Näiteks on seda kasutanud võrkpalliklubi ja Männi lasteaed. “Kohapealsed asutused on meid märganud, omad toetavad ikka omasid. Nii see kogukond ju toimib, hoiame kokku ja teeme koos, üks aitab teist,” lausus Esne.
Kovanäpsel on osa võtnud ka Kohila kohvikupäevadest. Viimasel korral oli garaaži poolel üleval näitus ja maja teises otsas oli kohvik. Esne suur unistus on, et garaaži pool kuuluks kunagi päriselt neile. Lootust selleks isegi on, kui vallavalitsus peaks leidma, et kusagil mujal on parem autosid hoida. Siis võikski garaažis olla galeriinurk. Ja hea meelega paneks Esne siis sinna ruumi üles ka kangasteljed. Kuid ka ilma maja teise pooleta on seltsi liikmed õnnelikud, et omavalitsus neile vastu tuli ja nad need ruumid said. Unistada aga tuleb suurelt ja ehk koidab kunagi päev, kui Kovanäpselil on oma näitusesaal ja koht kangastelgedele olemas.
