Katri Reinsalu / fotod: Siim Solman.
Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus (RAEK) otsib maakonna parimaid ettevõtjaid. Aivar Pajo on mees, kes figureerib tänavu lausa kahes kategoorias. Tema ettevõtte Pajo Saeveski OÜ leiame kategooriast Väike ja Tubli. Tubli talu kategoorias on nominendiks aga Pajo Ranch OÜ.
Pajo Saeveski OÜ on juba üle 20 aasta tegutsenud ettevõte, mis avas möödunud aastal tollel hetkel Raplamaa suurima päikesepargi. Pajo Ranch OÜ on mahetootmistalu, mis tegi eelmisel aastal maakonna ühe suurema põllu- ja metsamaa investeeringu. Põhjust Aivar Pajo külastamiseks oli seega piisavalt.
Saekaater
Kohtume väikeses Lipa külas, kus asub mõlema ettevõtte kontor ning pere kodu. Aivar tunnistab, et kevad on põllumajanduses eriti kiire aeg ning enamasti ei ole tal aega rahulikult mööda oma valdusi jalutada. Sellest hoolimata on ta valmis tegema väikese pausi, et rääkida, millega tema ettevõtted tegelevad.
Alustame vanemast ehk saekaatrist. Aivar meenutab, et alustas 1992. aastal esialgu füüsilisest isikust ettevõtjana. Oli ju laiemas mõttes uue alguse aeg ning pärast majandist lahkumist otsis mees uusi väljakutseid. Eestisse loodi neli saekaatrit ning mees sattus ühte neist tööle. Paar aastat käis ta koos vennaga mööda maakonda saagimas. Tasapisi tegevus muudkui kasvas, kuni üheksakümnendate keskel otsustas Aivar Lipa külla paikseks jääda.
Enne seda valitses saekaatri tänases asupaigas sisuliselt tühjus. Olid vaid vana maja poolikud müürid. Ligi 25 aastat hiljem on sellest saanud aga tõeliselt elav paik, kus toimetab saekaater, ehitatakse bussipaviljone, pakutakse varjualust kõikvõimalikule põllumajandustehnikale ning kogutakse päikeseenergiat.
Lisaks saekaatrile otsis mees aastaid erinevaid väljundeid. Seetõttu on Pajo Saeveskil pikaajaline kogemus palkmajade ehitamisel. Omanik räägib, et majandusbuumi ajal tehti kuni kümme maja aastas. Kord õnnestus üks palkmaja ka Hispaaniasse saata. Ette on näidata nii väiksemaid ehitisi kui ka täissuuruses elumaju. Tellijaid oli kõikjalt Eestist. Aivar tõdeb, et pärast buumi vähenes nõudlus palkmajade järele ja praegu ta enam sellistes kogustes ei ehita.
Täna valmib ettevõttes peamiselt bussiootepaviljone ja teinekord ka saunamaju. Bussiootepaviljonide osas on ettevõte palju vaeva näinud ning oma kindla lahenduse välja töötanud ja sellele ka patendi võtnud. Aivar ei oska peast öelda, kui palju tema ootepaviljone Eestis kokku on, aga neid on kindlasti mitukümmend. Lähemal asuvatest võib välja tuua näiteks Nõmme küla bussiootepaviljoni, mis on Aivari jaoks veidi ebatraditsiooniliselt rohelist värvi. Kaugematest paikadest võib neid aga kohata näiteks Ida-Virumaal ja saartel.
Saeveskis on lisaks Aivarile endale palgal kaks inimest, üks neist toimetab saekaatris, teine on palkmajade ehituse peal.
Töödeldakse enamasti okaspuud – kuuske ja mändi. Aivar viipab platsile saekaatri kõrval ja ütleb, et nii tühi ei ole see veel ühelgi varasemal aastal olnud. Palgi hind on kõrge ja selle kättesaadavus pigem kesine. „Põhirõhk on põllumajandusele läinud,” tõdeb mees seejärel.
Sellest hoolimata sai Pajo Saeveski möödunud aastal hakkama ühe märkimisväärse ettevõtmisega. See on päikesepargi rajamine. Tookord oli tegemist maakonna suurimaga. „See oli üks suuremaid investeeringuid,” räägib Aivar. Päikesepargist rääkides on mees veel veidi ettevaatlik. Sellest, kas investeering end ka õigustab, julgeb ta valjemalt rääkida siis, kui aasta täis saanud. Naljatamisi ütleb ta, et teooria ja ametlikud andmed on üks asi, tegelikkus aga teine. Suve keskpaigas täitub päikesepargil esimene tööaasta.
Nii hoonete katustel kui ka maapinnal on ühtekokku 199 paneeli koguvõimsusega ligi 50 kilovatti. Mees räägib, et oli võimalus ka rohkem paneele panna, kuid esialgu ei pidanud ta seda vajalikuks. Samuti ei raatsinud ta põllumaast enam juurde näpistada.
Meie vestluse käigus ütleb Aivar tihti, et tuleb erinevatele ideedele uusi väljundeid otsides. Ka päikesepargi puhul oli eesmärk leida passiivne sissetulek. Päike on ju taevas olemas ja see pani mõtte liikuma investeeringu tegemiseks. Kuigi täit ülevaadet päikesepargi tööst veel ei ole, saab Aivar nii palju öelda küll, et suvel jääb energiat tunduvalt üle ning ta saab seda võrku tagasi müüa. Samuti katab see suvel suurema osa ajast saekaatri vajaduse. Vaid käimapanemise ajal vajab saekaater nii palju elektrit, et seda tuleb võrgust võtta. Aivar märgib, et ka talvisel ajal tegi päikesepark tööd.
Ametlike andmete põhjal peaks investeering end 7-8 aastaga ära tasuma. See sõltub muidugi suuresti saekaatri koormusest. Mida rohkem see tööd teeb, seda kiiremini tasub ka investeering end ära. Aivar ise ütleb tagasihoidlikult, et tegemist on küll pigem keskmise, mitte kõige parema investeeringuga.
Alustati kümne loomaga
Aivar Pajo ettevõtetest noorem on Pajo Ranch OÜ, mis asutati 2013. aastal. Sügisel tõi Aivar kümme esimest lihaveist majapidamisse. Põllumaad oli siis umbes 25 hektarit. Kiiresti tuli otsustada, kas laieneda või lõpetada ettevõtmine ära. Aivari sõnul ei olnud nii väikeses mahus mõtet tootmisega tegeleda. Mees ütleb naerdes, et hobikorras võib ta millegi muuga ka tegeleda.
Kaalukauss langes laienemise kasuks ning tänaseks on loomi sadakond. Osa neist on herefordi tõugu ja teised limusiinid. Põllumajandus on aga teatavasti kaheharuline ning loomakasvatuse kõrval on ka teraviljakasvatus. Üsna pea leidis Aivar end kaera, otra, tatart ja hernest kasvatamas. Tänaseks on ettevõtte palgal viis töötajat.
Aivar julgeb öelda, et põllumajandusega tegelev ettevõte kasvab väga jõudsalt. Mõni aeg tagasi oli ta kasvu poolest kuuldavasti riigis viiendal ja maakonnas esimesel kohal.
Idee põllumajandusega tegeleda tuli tegelikult võrdlemisi juhuslikult. Saekaatrist ostu sooritanud talumees küsis möödaminnes, kas Aivar ka loomakasvatusega tegeleb. Tol korral tuli vastata eitavalt, kuid mõte jäi kummitama ja peagi proovis mees põllumajanduses kätt.
Miks valis Aivar aga just nimelt mahepõllumajanduse? „Ma ei ole nii suur, et mittemahedalt teha,” ütleb ta selle peale. Ühelt poolt olid mahetootmise taga mehe enda veendumused. Ta ütleb, et iseenesest mõistetavalt ei kasuta ta oma aiamaal pestitsiide või muid mürke. Ka poes lähevad korvi pigem mahetooted. Tema põhimõte on looduse keskel hästi elada. Teisalt on tema arvates väikese tegija jaoks tasuvam olla mahetootja.
Senise kogemuse põhjal julgeb ta öelda, et mahetootmine on valdkond, mis ajaga aina suuremat poolehoidu kogub. Turg kasvab pidevalt ning ulatub ka Eesti piiridest kaugemale. Mahetootjate koolitustel on aina enam näha tavatootjaid, kes soovivad mahedaks minna. Ühelt poolt on see trend, kuid teisalt Aivari sõnul ka vajadus ja elustiil. Ta tõdeb, et ei oskaks lihtsalt teistmoodi toota.
Mõistagi erineb mahetootmine traditsioonilisest omajagu. Aivar ise ütleb, et mahetootja peab palju täpsem olema. Kui tavatootja põllul näiteks kasvab umbrohi, paneb ta põllule mürki. Mahetootja seda endale lubada ei saa. Umbrohust tuleb põlluharimise teel vabaneda ja see nõuab täpsust ja õigeaegset sekkumist. Ka saagikus võib tavatootjale mõnevõrra alla jääda, kuigi Aivar lisab kohe, et tegelikult saavad ka mahetootjad juba päris häid saake.
Lihatooteid ettevõte ise ei tee, sest selleks oleks vaja täita karme reegleid. Loomakasvatusest saadav liha läheb turule. Eelmisel aastal viis ta noori pulle Türki, tänavu kasvatab ta nad ise suureks. Kõige lähem on talle Märjamaa Lihatööstus.
Viljakasvatus on teine haru
Loomakasvatuse kõrval tegeleb Pajo Ranch aga suuremas mahus hoopis viljakasvatusega. Sellega on seotud silmapaistev investeering, mida ettevõtte puhul on ka välja toodud. Möödunud aastal osteti 100 hektarit põllu- ja metsamaad Purku kandis.
Meie kohtumispaigast jääb see linnulennult umbes 4 kilomeetri kaugusele. Aivar tõdeb, et nii suure maa ostmine ei olnud lihtne. Ühtlasi oli see ka maakonna suurim maaost. Tänaseks on Aivari kasutuses 25 hektari asemel umbes 400. Eelmisel aastal oli vastostetud maa aga juba tugevas kasutuses. Suurel põllul kasvas kaer, kahel väiksemal oder ja tatar. Rohumaal olid loomad peal ning ka osa metsa võeti maha ja istutati uut asemele. Kõigile jagus midagi. Praegu tundub Aivarile, et ost oli vajalik ja otstarbekas ning maa on läinud kasutusse, ent seal tuleb veel veesüsteeme arendada. Aivar ütleb, et tema eesmärk ei ole maad kurnata, vaid hoolitseda selle eest viisil, et see ka tulevikus saaki kannaks.
Uurin Aivarilt, kuidas omakasvatatud vili maitseb. Mees tõdeb, et väga hästi. Abikaasa, kes enne üldse tatart ei söönud, on selle maitsvaks tunnistanud. Ka pannkooke tehakse selles majapidamises just tatrajahust. Ühelt poolt maitsev, teiselt poolt ka väga tervislik.
Raske on uskuda, et mees, kes alati uusi väljakutseid otsib, enam suuremaid tulevikuplaane ei tee. Ma ei pea pettuma ning Aivar toob välja mitu erinevat mõtet ja projekti, mis tal parasjagu peas keerlevad. „Eelmine aasta nägime pudelikaelad ära ja tänavu tuleb sellega arvestada,” ütleb ta.
Hetkel on suuremad tööd seotud kuivatiga. Eelmisel aastal püstitatud kuivatit tuleb edasi arendada. Mehel on plaanis ehitada selle juurde tenthall, kuhu saab märja vilja panna. Seda selleks, et kombain saaks kogu aeg katkestamatult tööd teha ja ei peaks ootama.
Tänavu külvatakse kaks korda rohkem vilja kui eelmisel aastal. Kasv on väga intensiivne ning nõuab pidevalt ka muude süsteemide arendamist. Nii ongi plaanis kuivati kõrvale ka väike viljahoidla püstitada. Aivar usub, et kui see kõik enne viljahooaega valmis saab, siis on tänavu suur töö ära tehtud.
Laienemisplaane peab mees ka loomakasvatuse osas. Hiljuti soetati vana laut, mis nüüd oma käe järgi ümbertegemist vajaks. Kui plaanid realiseeruvad, tähendaks see palju efektiivsemat tootmist. Mees ütleb, et tema suurem eesmärk ongi toota mahedalt, hoida põllumaad ja teha seda kõike võimalikult vähese ajakuluga.
Kust on tulnud teadmised saekaatri pidamisest palkmajade ehitamise ja põllumajanduseni?„Kui inimene ei õpi, siis ta ei arene,” tõdeb Aivar. See, mida kunagi koolis õpetati, enam välja ei aita. Põllumajanduses on ta saanud suurt tuge Mahetootjate Nõu- ja Jõukojast, mille liige ta on. Koos käiakse tihti ja osaletakse ka ühistel koolitustel. „Põllumehed on väga abivalmid,” kinnitab Aivar ja ütleb, et suuremate kogemustega tegijad jagavad oma teadmisi lahkelt ka alles alustajatega. Suur osa teadmistest on tulnud loomulikult ka ise õppides.
Omaette küsimus on, kuidas jagada oma aega kahe ettevõtte ja muu elu vahel. Aivar leiab, et aega on meil kõigil vähe, kuid seda lihtsalt tuleb leida. Tuleb hästi planeerida ja õigeid otsuseid langetada. Mehhaanikat õppinud mees tõdeb, et teinekord tahaks pigem ise põllu peal olla, kuid see ei ole enam tema koht. Asjad pannakse paika kontoris.
