Tõnis Tõnisson / foto: Siim Solman.
20. mail, nelipüha esimesel pühal, tähistatakse Vigala kirikus kahte olulist sündmust: 85 aastat Vigala kiriku torn-monumendi esmaavamisest ja 30 aastat taasavamisest, kusjuures mõlemad tähtpäevad pühendatakse Eesti vabariigi 100. aastapäevale.
Pidulikul jumalateenistusel teenivad piiskop Joel Luhamets, õpetaja Kristiina Jõgi ja orelil Andres Uibo. Kaasa teevad sopran Jaanika Kuusk, puhkpillid Priit Aimla eestvedamisel, Kivi-Vigala rahvamaja naiskoor ning Vigala kiriku naisansambel.
Kahtlemata on tegemist tähelepanuväärse sündmusega, mis ulatub kaugelt üle kihelkonna piiride.
Alustada tuleks kaugemalt. Vigala kirik kaotas oma torni aastatel 1842-1845 ette võetud renoveerimistööde järel. Kuigi eesmärk oli toona kiriku pikendamine 15 meetrit kaugemal seisva kellatornini, sündis tööde käigus sisuliselt uus kirikuhoone, vanast jäi järele ainult praeguse käärkambri osa. Paraku sai kellatornile saatuslikuks alusmüürialune savine põhi ja paarikümne aastaga vajus kellatorn nii viltu, et muutus kirikulistele ohtlikuks, 1874. aastal see lammutati. Uut torni tuli Vigala kogudusel oodata ligi 60 aastat.
Alles uue sajandi kahekümnendate lõpus, kui kogu maal hakati püstitama Vabadussõjas langenutele mälestusmärke, tekkis reaalne võimalus kirikule torn saada. Noor arhitekt Alar Kotli tuli välja kellatorn-monumendi ainulaadse ideega. Nüüd, aastaid hiljem on kiidetud, et see on kõigist toona ehitatud mälestusmärkidest kõige parema lahendusega. Monument, mis moodustab osa kiriku ajaloolisest eksterjöörist, on hea näide arhitektide Alar Kotli, Karl Lüüsi ja kunstnik Richard Hammer-Vasardi loomingust. Siinkohal tuleb eraldi rõhutada, et graniidist sõduri ja põllumehe skulptuurid, mille valmistaja oli kujur Richard Hammer, olid esimesed mehaaniliselt välja raiutud skulptuurid kogu maailmas. Sellekohase tehnoloogia töötas välja kunstnik ise.
Neljakümnendate alguses läks Vigala monumendil suhteliselt hästi. 1941. aastal riisusid hävituspataljonlased kirikult ainult kümne meetri pikkuse sinimustvalge lipu, mis oli kirikule kingitud 1939. aasta 20. augustil, kui tähistati koguduse 600. aastapäeva. Skulptuurid ja nimetahvlid jäid tookord puutumata.
Neljakümnendate aastate lõpus, kui suur osa Vabadussõda meenutavatest objektidest oli juba lõhutud, tekkis hirm, et häving võib tabada ka Vigalat. 19. septembril 1950 kirjutas aseõpetaja Agu Põld konsistooriumile: „Vigala kiriku torni väliskülgede sisse on müüritud tahvlid, millel on 1905. aasta klassisõjas langenute nimed. Mälestustahvlid on ainulaadsed Eestis ja ei kanna sellist klassivõitluse iseloomu kui teised mälestusmärgid ning siia on kantud kõigi Vigala koguduse liikmete nimed, kes olid kunagi ebatavalistes oludes surnud. Siiski, arusaamatuste vältimiseks on need tahvlid lubjaga kaetud 1948. a. novembri algusest peale.” Skulptuurid olid kirja kirjutamise momendil veel üleval, aga kaks kuud hiljem, novembris, on needki maha võetud ja maa sisse kaevatud.
Juhtumisi ilmusid ”Sõdur” ja „Talumees” 1975. aastal ette võetud kuivendustööde käigus taas välja ja toimetati Haapsalu koduloomuuseumisse. Seal ei osatud nendega midagi peale hakata ning 1986. aasta 25. mail toodi nad koju tagasi ja jäeti kiriku eesruumi laudkastidesse oma aega ootama.
See aeg saabus 1988. a 11. mail, kui õpetaja Johannes Preegeli ja kooperatiivi Erna juhtide Lembit Kuubeni ning Reemet Kasekambi eestvedamisel koos Tallinna restauraatoritega taastati ja taasavati esimestena Eestis, toona veel võimalikke repressioone trotsides, oma kihelkonnale tähtis ajalooline mälestusmärk.
