Helerin Väronen / foto: Siim Solman.
Muinsuskaitsekuul on õige aeg pöörata tähelepanu hoonetele ja ehitistele, mis restaureerimise käigus uue hingamise saanud. Hiljuti said Kabala mõisas korda kogukonnaruumid, valmis on saanud keraamikatuba ja konserveeritud seintel välja tulnud maalingud.
Kabala mõisas võtsid meid vastu Raikküla piirkonnajuht Anne Leht ja restauraator Vaike Pungas. Alustame mõisaga tutvumist kogukonnaruumist, kus osa maalinguid on restaureeritud. Selle toa kohta sõnas Pungas, et neil ei olnud algul plaanis seal midagi restaureerida. Kuid ehitaja oli millestki valesti aru saanud, pealmised latekskihid maha võtnud ja siis oli näha, et peaaegu igal pool olid maalingud. “Ühest küljest oli hea, et saime sellise väärtuse avastada,” sõnas Pungas.
Kõiki maalinguid restaureerima ei hakatud. Eesmärgiks võeti restaureerida üks, mis asub uksest vasakul pool. Maalingu puhastamine käis skalpelliga ja pisikeste fragmentide haaval hakkas pilt välja joonistuma. See osa, mis säilinud ei olnud, taastati sümmeetria põhimõttel. Kogu taastamine võttis aega mitu kuud ja Pungas sõnaski, et lõpuks oli vald ilmselt juba kannatust kaotamas.
Kabala on ajalooliselt teada kui tagasihoidlik mõis ja jäänud omaniku teise mõisa, Kehtna varju, kuid nüüd, mil need maalingud välja tulid, võib ette kujutada, et ei olnud Kabala midagi nii tagasihoidlik.
Ruumis on ka näha, et kunagi on seal aknaid ümber ehitatud. Pööningult aga leiti uks, mille võib dateerida 1750. aastasse. Selles kohas, kuhu uks pandi, seda küll ajalooliselt ilmselt polnud, kuid avaus oli olemas. Anne Leht ütles naerdes, et tegelikult ei vii maja kõige ilusam uks mitte kuhugi, ja näitas, et selle uhke ukse taga on vaid väike seinaorv. Pungas lisas, et nad lootsid selle ukse puhul, et alt tuleb välja marmoreering, kuid uks oli võrdlemisi põlenud. Ühest nurgast on puidurestauraator välja puhastanud ukse algse pinna. Pungas sõnas, et kuigi uus, värvitud uksepind on puhas ja ilus, saab öelda, et see vana pind elab.
Vanad uksed ja uued laed
Restaureerimine ise algas tegelikult volikogu ruumist, kus tulid samuti maalingud välja. Medaljonid kummalgi pool ukseava kujutavad ilmselt jahistseene. Hea tahtmise korral võib ühelt leida lehviva rüü ja koera jala. Kogukonnaruumis kattis maalinguid kaheksa värvi- või tapeedikihti, volikogu ruumis tuli maalingud kätte saada lausa kolmeteistkümne kihi alt.
Leht sõnas, et kui ta Kabala mõisa Raikküla vallavanemana tööle tuli, sadas katus läbi ja mõis oli võrdlemisi halvas seisukorras. Siis tuli otsustada, kas hakata seal midagi tegema või mitte.
“Ühelt poolt oli kohaliku rahva surve, nemad tahtsid seda maja hirmsasti kasutada, nad on harjunud seda põlvest põlve kasutama. See on alati olnud inimeste kasutuses ja nad eeldasid, et nii see ka jääb. Kuid sellisesse olukorda ei saanud maja jätta,” sõnas Leht. Nii alustati katuseremondiga. Leht sõnas, et õnneks on igale ruumile olemas otstarve ja inimesed, kes seda kasutama hakkavad. Nüüd on vaja veel leida viimase ruumi remondiks raha. Üht-teist on seal tehtud, maalingud on restaureeritud, kuid üldehitustööd vajavad veel tegemist. Muinsuskaitseametilt saadi vaid toetust maalingute restaureerimiseks, kuid Leht lubas, et nad taotlevad edasi. “Taotleme juba sellepärast, et selle remondi ja katendite eemaldamisega muutus ruum jälle kasutuskõlbmatuks ja natuke ka varisemisohtlikuks.”
Pungas sõnas, et restaureerimise ajal käisid nii mõnedki tema juures rääkimas, kuidas nende ajal mõis välja nägi. Kõigil kohalikel on selle majaga seotud mälestusi. Leht ise sõnas, et tema esimene töökoht oligi 35 aastat tagasi just selles majas. Ja kohalikele inimestele annab palju väärtust juurde see, et nad on nii suure kunstiväärtusega hoones õppinud ja käinud. See, et mõisal on korralik katus peal, on hoone jaoks kõige olulisem, kuid maalingud on Pungase sõnul justkui kirss tordil.
Edasi viib ringkäik meid keraamikatuppa, kus on natuke näha algupärast põrandat, mis oli praegusest madalam ja laiade laudadega. Siin ruumis oli varem lagi peaaegu alla kukkunud, pikalt läbi jooksnud. Pungas rääkis, et rahva jutu järgi olevat ikka käidud ämbreid alla panemas, kuid nähtavasti jäi mõni ämber kuhugi panemata. Kui remondiga alustati, vaadati alguses, et laudlage annab säilitada, kuid lae eemaldamisel selgus, et talad on mädanenud ja vajavad vahetamist. Nüüd on praktiliselt kogu katus ja lagi uus. Alguses oli plaan panna laastukatus, kuid selle hooldus oleks olnud kulukas ja valik langes valtsplekk-katuse kasuks.
Üks mõisa väärtusi on tema uksed ja ka selles ruumis näeb huvitavat ust, mis samuti kuhugi ei vii, selle taga on hoopis kunstitarbed.
Hoone ajaloo kohta rääkis Pungas, et põhjaliku ajaloolise õiendi on Kabala mõisale teinud Ants Hein. Lühidalt kokku võttes saab öelda, et 1240-ndate aastate paiku oli see Varbola linnuse piirkonna üks suuremaid külasid. Mõisa asutas Zoegede suguvõsa, kellele kuulusid ka Kuusiku, Lagedi ja Anija mõis. Esimest korda on mõisa mainitud aastal 1469. Nii varane asutamisaeg annab alust arvata, et Kabalas oli kindlustatud mõisasüda. Seda väidet toetavad ka teistest palju paksemad seinad ruumis, kus praegu maalingute restaureerimine alguse sai.
Kabala pole kunagi olnud peamõis, tegemist oli majandusmõisaga, millele viitab ka suur karjakastelli koht. Enam-vähem praegusel kujul ehitati mõisa peahoone aastatel 1750-60. Aastast 1797 läks Kabala Kehtna mõisnikule Fromhold von Vietinghoffile ja sellest ajast saadik on need kaks mõisa olnud koos. Viimaseks mõisahärraks jäi Otto von Lilienfeld.
Kasutajad on olemas
Anne Leht arutles, et huvitav on tegelikult mõelda, kuidas omal ajal öeldi mõisnikule, et pane käed tasku ja mine minema, kuid nüüd otsime nende järglasi mööda Saksamaad taga, öeldes neile, et su mõis on hävinemisohus, tule anna raha. Tänapäeval on küll võimalik leida raha, et üks mõis uuesti üles ehitada, kuid enamasti jäädakse hätta majandamisega. “Ainult kohvikust ja turistidest meie kliimatingimustes ei piisa. Kabala mõisa õnn on see, et ta on nii väike, me saame igasse ruumi mingi tegevuse panna. Praegu on meil raamatukogu siin, külaseltsi ruumid tulevad siia ja tervisekeskuse ruumid. Teha on siin veel palju ja ilmselt kõike päris korda ei saagi, kuid hea oleks, kui saaks tööd nii kaugele, et kõiki ruume saaks kasutada,” sõnas Leht.
On olnud ka neid ütlejaid, kelle meelest pole mõtet hoonet korda teha, kasutatagu koolimaja kogukondlike kooskäimiste jaoks, kuid koolihoone on vaid 25 aastat vana ja Lehe sõnul puudub vanematel inimestel sellega oma side. Näiteks toob ta eakate laulukoori, kellele oli vaja asendusruumi ja pakuti koolimaja, kuid nemad läksid ikka ehitusprahi otsa volikogu ruumi ja leidsid, et nemad tahavad seal olla.
Pungas lisas, et palju räägitakse sellest, kuidas selline restaureerimine ei tasu end ära, aga tegelikult pole kunst olnud kunagi see, mis väga ära tasub. Selle tasuvus on hoopis teistmoodi mõõdetav. Selliseid maalinguid, nagu on Kabala mõisas, ei leia mitte kusagilt mujalt. Kuigi kõiki maalinguid ei ole restaureeritud, on need kenasti konserveeritud ja Leht sõnaski, et südametunnistus on puhas, pärand on säilitatud. Ta lisas, et me küll tahame muudkui kõik ülesanded panna kogukonnale, kuid kus ja kes see kogukond on, sellesse sageli ei süüvita. Samuti ei raatsita panustada sellesse, et kogukonnal oleks toredad kohad, kus koos käia.
“Kui hoone on olemas, siis siin käigugi koos, kuidas muidu see kooskäimise tunne tekib. Me ei saa eeldada, et kõik tehakse vabatahtlikult, ilma rahata, põlve otsas.
Me tahame ka ilusaid puhtaid ruume ja kultuurset keskkonda. Meil on selleks õigus. Maal on elu veel!” ütles Leht.
