Stina Andok / foto: siim Solman.
Selle nädala esimestel päevadel, 14. ja 15. mail uurisid teadlased Hageri kiriku altariseina ja tegid põnevaid avastusi.
Christian Ackermann oli Eesti barokiajastu skandaalseim ja andekaim puunikerdaja. Tema kohta öeldi „ülbe ja andekas”, kuna ta ei tegutsenud tolleaegse kombe kohaselt, pakkus oma teenuseid aadlikele otse ning oli seejuures märkimisväärselt eristuva käekirjaga, võrreldes teiste kaasaegsete puunikerdajatega.
2016. aastal moodustati EELK, Eesti Kunstiakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi koostöölepingu alusel Christian Ackermanni loomingu uurimisrühm eesmärgiga tuua tuntud puunikerdaja varjust välja. Uurimisrühma kuulub hulk teadlasi, kes sel aastal uurivad lisaks Hageri kiriku altariseinale veel Simuna, Koeru ning Järva-Madise kiriku altariseinu.
„Hageri altar on suur mõistatus,” ütles kunstiteaduste doktor ja üks uurimisprojekti põhitäitjatest Tiina-Mall Kreem. Teadaolevalt põles Hageri kirik 1710. aastal, mistõttu suurem osa altariseinast hävis. Mingid osad suudeti siiski päästa ja just nendele osadele keskendubki teadlaste uurimus.
„Eesmärk on välja selgitada, mis on Ackermann, mis on Rabe, mis hoopis hilisem,” selgitas Kreem. Kohe esimesel uurimispäeval avastasid uurijad kolmandagi looja käekirja, keda tuvastada ei osatud.
Eesti Kunstiakadeemia professor ja üks projekti põhitäitjatest Hilkka Hiiop ütles, et põnevat avastamist pakuvad altariseina valged kujud, mis on kaks või kolm korda valgeks värvitud ning mille alt usinad kunstiakadeemia magistriastme tudengid leiavad polükroomseid värve. Tudengid võtsid kujudelt värviproove, lõid neist 3D-mudelid ning lasid röntgenipildid teha. Kaks tudengit uurisid lisaks altariseinal olevaid nikerdusi. Üks neist tudengitest on Rapla kandi tüdruk Kaisa Milsaar, kellest on meie lehes varemgi juttu olnud.
Teisel uurimispäeval käisid kohal ka keskkonnauuringute keskuse inimesed, kes määrasid röntgenikiire abiga kujude keemilise koostise. Hiiopi sõnul saab tulemuste järgi öelda, kui palju on näiteks kulda kasutatud või kui palju on esemeid üle värvitud.
Ackermann tegi ilusaid asju
Juba üksnes peale vaadates suutsid teadlased teatud kujude puhul selgeks teha, mis on Ackermann ja mis ei ole. „Nii teistmoodi on välimuselt, juba see lõiketehnika,” selgitas Hiiop. Esemetelt võeti puiduproovid ja saadeti Tartu Ülikooli analüüsimiseks, lisaks kasutatakse röntgenit, et hiljem tulemuste najal väita, kas materjalide leiud toetavad juba varem seatud hüpoteesi, et tegemist ei ole Ackermanni loodud kujudega. „Ackermann tegi ilusaid asju,” ütles Hiiop ja viitas, et Hageri kiriku valged kujud on küll kenad, aga siiski kaugel legendaarse puunikerdaja loomingust.
„Siit lähtuvalt saame hakata kultiveerima, mis on see Ackermanni eripära. Oleme sunnitud vaatama ka teisi meistreid, selle kaudu saab Ackermanni ülbus mõistetavaks,” rääkis Kreem. Suurem lootus Ackermanni loomingu leidmiseks on seatud kiriku altariseinal olevatele kujutistele, mis viitavad oma sarnaste, peente tunnusjoontega Ackermanni teistelegi objektidele.
Uuringuid aitasid esimesel päeval läbi viia maksu- ja tolliameti tolliametnikud oma röntgeniaparaadiga. Protsessi juhtis peainspektor Priit Laatre. „Kunstiteadlased esitasid abipalve, teeme tööd, aga meie huvi on koolitada,” selgitas Laatre. Nimelt koolitatakse uuringuid teostades ühtlasi uusi tolliametnikke aparaate kasutama. Laatre rääkis, et altariseina objektidest on varem leitud näiteks isegi püssikuule.
Pärast kahepäevast uurimistööd läks kogutud materjal järeltöötlusse, mis on Hiiopi sõnul tohutu suur protsess. Kui analüüsid ja dokumentatsioon on tehtud, koondatakse kõik uurimisprojekti ametlikule veebilehele www.ackermann.ee, kust saab igaüks uuringu tulemusi vaadata ja erinevaid leide kõrvutada. Nii saab Hiiopi sõnul ka kunstikauge inimene näha, mis on Ackermann ja mis ei ole. Täpset aega, millal Hageri altariseina uurimise tulemused veebi jõuavad, Hiiop lubada ei oska, kuid arvab, et kuu pärast on nad ehk juba olemas.
Kunstiteadlased uurivad sääraseid ajaloolisi objekte ja legendaarseid loojaid professionaalsest huvist, aga teadlased usuvad, et üldhinnatud objektid peaksid olema ja võiksid olla teada igaühele. „Kui ese on muinsuskaitse all, aga keegi sellest midagi ei tea, mis mõte sellel siis on,” põhjendas Kreem Ackermanni loomingu avalikkuseni toomist.
