Stina Andok / foto: Stina Andok.
Kord aastas avavad muuseumid ja teised mäluasutused oma uksed tasuta ja õhtusemal ajal, et tähistada üleeuroopalist muuseumiööd. Hageri muuseumis oli sel korral külaliseks kirjanik Peeter Sauter.
Tänavu oli muuseumiöö 19. mail ning teiste seas ootas õhtuseid külalisi Hageri muuseum, kus lisaks püsiekspositsiooniga tutvumisele said huvilised vestelda kirjanik Peeter Sauteriga. Sauter on tuntud kui üks peamisi kodumaiseid naturalismi esindajaid, on oma kirjatükkide eest pälvinud mitmeid tunnustusi ning tegeleb aktiivselt ka tõlketööga.
Esiti võis tunduda kummaline, miks peaks kirjanik muuseumiööl ära eksima ühte väikese kandi kohalikku muuseumi, aga lähemal vaatlusel selgus, et Peeter Sauteri vanematel on Hageriga pikemaajalised seosed ning Peeter isegi on oma kolm esimest eluaastat Hageris, sealsamas endises apteegimajas veetnud. Nimelt oli Sauteri ema Iira pikki aastaid apteeker ning isa kohalik metsaülem.
Muuseumiööl olid kirjanikuga kohtuma tulnud peamiselt pensionärid, kellel oli isiklikke kokkupuuteid ja mälestusi seoses kirjaniku perega. Kuigi Sauter tunnistas, et oma mälestused tal Hageris elamisest puuduvad, olid mõningad talle siiski venna ja teiste sugulaste kaudu tekkinud. Üksikuid seikasid, mis seostuvad Hageri kandiga, leiab ka tema teosest „Lapsepõlve lõhn”.
Oma kirjatööski avameelsena tuntud kirjanik ei teinud millestki saladust ja rääkis pikalt ning põhjalikult kõigest, mis parasjagu kohane tundus. Enamiku ajast vahetati vastastikku Peetri lapsepõlveaegseid mälestusi Hagerist ja tema vanematest, kuid Sauter jutustas ka oma kirjanikuks kujunemisest ja igasugu muudest seiklustest, mida ta on elus kogenud.
Vestluse lõpu poole jõuti veel spetsiifilisemalt vestelda tema kirjutistest ja kirjutamise stiilist.
Hageri muuseumi juhataja Virve Õunapuu sõnul oli kirjanik Peeter Sauteri külla kutsumine tal mõttes juba pikka aega. Ta tõdes, et kuigi paljud ütlesid enne Sauteriga kohtumist, et neile ei meeldi tema kirjutised, oligi selleks just kohtumist vaja, et inimesed saaksid aru, miks kirjanik just nii kirjutab, nagu ta seda teeb.
Umbkaudu kahe tunni jooksul said kõik küsimused vastused, iga soovija sai raamatusse autogrammi ning huvilised ka mõned trükised kingituseks kaasa. Sauter kinkis Hageri muuseumile oma teoste eksemplare. Õhtu jooksul käis seltskonnast läbi umbkaudu 30 inimest, joodi teed ja kohvi ning söödi torti.
