Helerin Väronen.
Muuseumiööl kogunes Sillaotsa talumuuseumi õhtu jooksul umbes 60 inimest. Oma tegemistest teleekraanil ja raamatukaante vahel oli rääkima tulnud Vigala juurtega Elo Selirand.
Kuna tegemist oli suvistelaupäevaga ja pühapäeval oli suvistepüha, sai algatuseks kuulda muuseumipedagoogi Liivi Miili käest selle püha kommetest. Ette kanti ka väike etendus sellest, kuidas suvistepühal noormehed neiude akende all kaskedega kosjas käisid.
Seejärel sai sõna režissöör Elo Selirand, kelle loomingu hulka kuuluvad “Lotte lood”. Et tõestada kohale tulnud lastele, et ta tõesti selle lastesarja tegemise juures on olnud, näitas ta väikest lõiku ühest osast, kus ta ka ise ekraanile jõudis.
Režissööri elu ei ole Elo sõnul kerge. Eriti on ta õppinud, et kui oled valmis filmima, keerab ilm sootuks ära. Lotte lugude filmimisel juhtus väga sagedasti, et kusagilt ilmus välja mõni rahepilv või vihmasadu. Kord üht rannastseeni filmides oli tulnud lausa tromb, mis on üldse haruldane nähtus.
Eelmisel aastal andis Elo välja oma esimese raamatu “Viimane laev”. Põhjus, miks ta raamatut kirjutama hakkas, peitub rahas. Nimelt tuleb televisioonis raha kokku hoida, ei saa ekraanile tuua nii ägedaid kostüüme ja rekvisiite, kui tahaks. Raamatus saab aga oma fantaasial lasta kappama minna.
Elo on ehe näide sellest, kuidas kunagi soovitud asjad ühel hetkel täituvad. Lapsena soovis ta, et tema raamatut kunagi Vikerraadios järjejutuna ette loetakse. Ja pärast raamatu väljaandmist helistaski talle Vikerraadio järjejuttude toimetaja Piret Pääsuke, kes oli pahane, et raamatust polnud varem teada antud, ja teatas, et tahavad sellest kindlasti kuuldemängu teha.
Öeldakse, et kirjanikud panevad oma raamatutesse ka midagi oma elust ja kogemustest. Nii on ka “Viimases laevas” kirjas päriselt juhtunud lugu sellest, kui Elo elas gümnaasiumiajal paar nädalat Belgias. Toitu armastava inimesena oli see olnud piin, kuna teda majutanud pererahvas sõi ainult spinatit.
Õhtu jätkus muusikaga. Kohale olid tulnud neli rahvamuusikut, naised Märjamaalt ja mehed Haapsalust, kes lõbustasid kuulajaid kuni hiliste õhtutundideni. Rahvaarv küll ajaga aina vähenes, kuid ega pillimängijate rõõm sellest väiksemaks jäänud.
